Saateks
Armas lugeja, sinu käes on järjekordne kogumik Fr.Tuglase nimelise omaloomingu- konkursi õpilastöödest. Kogumik on jätkuks Illimari Sammu viiele eelmisele väljaandele, mis ilmusid 1975., 1980., 1987., 1999. ja 2004. aastal. Käesolevasse kuuendasse väljaandesse on koondatud Põlvamaa koolinoorte paremad loometööd aastatest 2004-2009.
6Aastate jooksul on vahetunud autorid ja koostajad, on vahetunud teemad ja mitme- kesistunud õpilaste maailmanägemine, paljuski on muutunud sõnavara. Säilinud on loomingulisus, tahe kirjutada oma rõõmudest ja muredest, kodust ja sõpradest, loodusest ja loomadest, armastusest ja iseendast – kõigest, mis meid ümbritseb ja millest mõtleb noor inimene. Meeldiv on tõdeda, et õpilastele meeldis ja meeldib kirjutada.
Suur tänu tööde autoritele, juhendajaile ning kõigile abistajaile, kelle nõu ja abita ei oleks see almanahh ilmunud.
Jätkugu noortel sõnameistritel ka edaspidi ammendamatut loomeerksust ning õpetajatel kestvat kannatlikkust õpilaste innustamisel ja suunamisel!
Toimetus
Kohe jäi uni?
Õtak kätte jõudsõ,
Uni umma nõudsõ.
Uiu-uiu-uiu-uu …
Uni umma nõudsõ.
Sängü uma iho viä,
sinnä timä jäämä piät.
Äiu-äiu-äiu-ää …
Sinnä timä jäämä piät.
Teki ala sai küll poetus,
küll sai lambid kokko loetus!
Üts ja kats ja üts ja kats …
Küll sai lambid kokku loetus.
Aig tuu vinnu õigõ pikäs,
laudan joba kirgsõ kikas.
Kikerii ja kikerii!
Laudan joba kirgsõ kikas.
Kõrraga näi aknõst valgust,
tähist tuu jo päävä algust!
Oh-oh-oh ja ah-ah-ah…
Tähist tuu jo pääva algust.
Nüüt vast uni pääle tull,
mino silmäq kinni trull.
Äiu-ää ja äiu-ää…
Mino silmäq kinni trull.
Kae, mis lambit lugõmine tegi,
lätsiq üü ja päiv mul segi!
Üü-üü ja üü-üü…
Lätsiq üü ja pä
Marta Lepasson
2.b klass
Mammaste Lasteaed-Algkool
Õp. Ruth Raudsepp
Hällilaul
Tuleb vatitekiga
sie ja pime öö,
tähekirju rätiga
katab päevatöö.
*
Õues sajab laia lund,
Kristokene magab und.
Une-Mati külas käis,
uni muinasjutte täis.
Kristo Kooskora
1.a klass
Põlva Ühisgümnaasium
Õp. Hedvi Rebane
Hällilaul Miale
Meil on kodus väike Mia,
sa ju tahtsid tulla siia.
Ää-äh, ää-äh,
sa ju tahtsid tulla siia.
Mia mulle õeke väike,
tood mu näole rõõmsa läike.
Ää-äh, ää-äh,
tood mu näole rõõmsa läike.
Tuttu jääda sa ei taha,
mingu päike pilve taha.
Ää-äh, ää-äh,
mingu päike pilve taha.
Igal lapsel oma laul,
see on Mia hällilaul.
Ää-äh, ää-äh,
see on Mia hällilaul.
Lars Asi
2. klass
Kauksi Põhikool
Õp. Enna Prükk
Unelaul
Äiu, äiu ää-äh,
uni tuleb metsa tagant,
väga suure soo seest.
Äiu, äiu ää-äh,
seljas on tal valge keep,
kaasas on ka uneseep.
Äiu, äiu ää-äh,
aknast sisse tuleb ta ,
beebi nuttu kuuleb ka.
Äiu, äiu ää-äh,
uni laulab emaga,
beebi jääbki magama.
Kristin Poljakov
3.a klass
Räpina Ühisgümnaasium
Õp. Evi Tamm
Lumesadu
Laia lund langeb
järvedele, jõgedele, jugadele,
kadakatele, kaskedele, kuuskedele
majadele, metsadele, mägedele,
parkidele, põõsastele, põldudele,
soodele, sildadele, saludele,
taludele, tarudele, teedele
langeb laia lund…
Christina Jõesaar
3. klass
Mooste Põhikool
Õp. Eha Kreegipuu
Haikud
Täna õues tuul
puhub ja keerutab lund.
Minul toas on soe.
Kuused kasvavad.
Kellegi jäljed lumes,
põdra jäljed vist.
Elsi Nemvalts
2. klass
Ruusa Põhikool
Õp. Hele Aia
Makaronid
See juhtus ammu kaubamajas
või oli hoopis supipajas.
Kaks lastest kokku said,
nad olid väga head ja paid.
Kord makaron oli ülbe tuus,
ta uhkustas: “Mul kleit on uus!”
“Sa ära väga uhkusta
ja suureliselt edvista,
sest varsti tuleb tuli alla,
küll lusikas su ära tallab!”
Siis hirmust hakkas kartma ta,
ja viskas kleidi minema.
Nüüd makaronil hing on rahul,
tuus makaron ei ole pahur.
Nad peagi jäävad magama
ja 17ast keevad pajas nad…
Juba tuli all on pajal,
see juhtus täpselt õigel ajal.
Seal makaronid rääkisid
ja üksteisest nalja viskasid.
Lõpuks lusikale tõsteti
ja suurde põske pisteti.
Siis makaronid elasid
all kõhus kaua edasi.
Silvia Suvi
4.b klass
Mammaste Lasteaed-Algkool
Õp. Ruth Raudsepp
Aastaring
(Katkendid 12-luuletuselisest tsüklist)
Jaanuar
Lumes sumpan veel,
lumehelbed tantsivad teel,
sest et käes on jaanuarikuu,
kõigil naerul on suud.
Lumi varsti sulab ära,
kuid ma sellest ei tõsta kära.
***
Juuni
Käes kui juunikuu,
lastel naerul suud,
sest otsas kool ja läbi koolihool.
Minagi koju lippan
ja sõpradele käega viipan.
“Juunikuu, aitäh!
Sulle ütlen aitäh!
Vabaks lased mind,
rõõmsalt tänan sind.”
***
Detsember
Saanid lähevad koju kirikust,
nad lähevad läbi männikust.
Päkapikud käivad veel,
jõuluvana ammu teel.
Jõuluvana küsib salmi,
saad paki, millel on palmid.
Kingis on veel kommipakid,
kummipakid, juukselakid.
Juukseasju väga palju,
lisaks seinapilt, kus kalju.
Häid laste!
Kerli Peterson
4.b klass
Põlva Ühisgümnaasium
Õp. Ester Kalder
Taevas
Kõrge ja kumav taevas
kaasa toob kevade,
taevatähtede järgi
linnud leiavad kodutee.
Suvetaevas on kõrge
ja sini-sinine,
pallina ümar päike
oma lõputuid ringe teeb.
Valged pilved kui purjelaevad
kaasa rändama kutsuvad meid,
mööda vikerkaaresilda
neil unes järgneme.
Taevas vilguvad tähesilmad,
kauged maailmad vaatavad meid.
Taevas toob kaasa vihmased ilmad,
pilved riivavad puude päid.
Kas kuumust lõõmav päike
või lumepilvedest hall,
oled suur või oled väike –
hea on kodutaeva all.
Siim Maasikmets
3.klass
Kauksi Põhikool
Õp. Enna Prükk
Metsaskäik
Metsas mõnus kõndida,
sinna lähen koeraga.
Seal ma uurin puid ja põõsaid,
koer see tunneb lõhnu võõraid.
Leiab jälje minu koer,
jooks see algab omal moel.
Tema ees kui püssikuul,
mina järel nagu tuul.
Sinka-vonka puude vahelt,
aina kiiremaks meil läheb.
Järsku takistus on teel,
mida ette võtta veel?
Pidurdada on mu mõttes,
selleks puuduvad mu võttes.
Jooks see jätkub täies hoos,
lõpuks maandumegi soos.
Ander Adamson
3.b klass
Mammaste Lasteaed-Algkool
Õp. Ulvi Musting
Taevas
Taevas
pilvitu, helesinine
seenevihm, päikesekiired, vikerkaar
laste rõõmsad kilked õues
helge.
Taevas
pilvine, ähvardav
äikesepilv, tormituul, kõuekõmin
lapsed istuvad hirmunult toas
hirmuäratav.
Taevas
üksluine, hallikas
vihmapilved, porilombid, kummisäärikud
lapsed kooli poole teel
ootusärevus.
Hanna-Mary Kägra
4.b klass
Põlva Ühisgümnaasium
Õp. Riina Lond
Taevas
Kui on sügis,
taevas pilves
vihmapiisku piserdab.
Kui on talv,
siis taevas hall
lumeräitsmeid pillutab.
Kui on kevad,
taevas särav
kevadpäike hellitab
Kui on suvi ,
taevavõlvi
mõnus päike kallistab.
Kevari Ploompuu
2.b klass
Põlva Ühisgümnaasium
Õp. Maili Kaupmees
Tiiger kassiga
Hulkusin metsas, odav fotoaparaat kaelas kõlkumas. Kutsusin seda seebikaks. Ideaalseid pilte polnud sellega võimalik teha, aga see polnudki mu eesmärk. Lootsin kohata midagi, kedagi enneolematut. Tabada hetke. Ma olin nagu vari, kui puude vahel hiilisin. Ei midagi. Linnudki jäid vait, kui ma lähenesin, mis siis veel teistest metsaasukatest rääkida.
Ja ühtäkki… Ma ei uskunud oma silmi! Midagi triibulist välgatas puude vahel. Ei, see ei olnudki päikesehelk ja varjude mäng. See oli tiiger! Tiiger, kelle kannul käis – pidin ehmatusest pikali kukkuma – kass! Päris kass. Selline triibuline.
Nad liikusid kindlas suunas. Hakkasin neid jälitama. Küll see teekond oli pikk! Olin juba lootust kaotamas, kui loomad jõudsid lagendikule. Jäin metsaserva, et jälgida, mis plaan neil on. Plaani vist polnudki. Tundus, et loomad on jõudnud sinna, kuhu kavatsesidki. Tiiger hakkas maapinda kraapima, kass ronis mööda kasetüvesid. Ikka üles ja alla, üles ja alla. Nii kestis see mõnda aega. Lõpuks tiiger väsis või tüdines. Igatahes heitis ta kase alla pikali ja võttis sisse kuningliku poosi.
Sain aru, et siit saan väga hea pildi ja tõstsin fotoka. „Kui ta nüüd pead paigal hoiaks, see tiiger,“ mõtlesin vaid, sest see oli ainus asi, mis pilditegemist segas. Ootasin.
Ninas hakkas kihelema. Seda küll vaja polnud! Ma proovisin seda tagasi hoida, mis tulemas oli, aga ei suutnud. Atsihh!
Kass ja tiiger tardusid hetkeks paigale. Ju neid üllatas see mittelooduslik heli, kuid sellest hetkest mulle piisas. Klõps! Pilt sai tehtud ja rohkem ma millelegi ei mõelnud. Polnud aega, sest ma jooksin. Jooksin nii, nagu jalad võtsid. Taga mind vist keegi ei ajanud või jooksin ma sedavõrd kiiresti.
Läksime paar päeva hiljem koos sõpradega seda lagendikku otsima. Ei leidnud. Keegi ei usukski, et minuga selline seiklus juhtus, kui poleks seda pilti. Ilus, eks!
Rasmus Riiner
4. klass
Saverna Põhikool
Õp. Ivi Luht
Tiigri ja kass
Ütskord kokko saivaq tiigriq,
üts peris suur ja tõõnõ suurõmb hiirist.
Mõtliva, et ommaq ütest liigist.
Niimuudu tä vist jo ommgi.
Üts näist mõtõl, tõõnõ ütel:
“Triibuq om meil üttemuudu,
ütel hannapikkust om ehk puudus.
Käpäq säemi üttemuudu kah,
olõ õi vaielust tah.”
“Kas sa olõt kaslanõ?” nakas küsümü tu tõõnõ.
“Muidogi ma olõ kass, mitte määnegi last!”
Rõõmustiväq ütenkuun, et näq ommaq ütest suust
ja et samast sugupuust.
Daniel Hakk
4.b klass
Mammaste Lastead-Algkool
Õp. Marju Lepasson
Karli kohutav kolmapäev
Kord kolmapäevasel päeval kaevas Karl kraavi. Kukkus kogemata kõhuli. Karjus kõigest kõrist. Kass kuulis karjeid. Kutsus koera kaasa. Kahekesi kõndisid kraavi kõrval. Kahvatu Karl karjus kraavi keskel. Kass kuulas Karli kisa. Koeral kerkisid kõrvad kaastundest kõrgele. Kutsus kiiruga kiirabi. Kiirabi kihutas kohale, kontrollis Karli kaela. Koos kiirustati Karli koju kaks kilomeetrit kaugemal. Kodus kaisutas Karl kassi, kiitis koera, kugistas kuus kartulit korraga kõhtu, kuna Karli kõht korises koledasti. Kaugel kuusikus laste kägu kolm korda. “Kõik korras!” kiitis Karl.
Triin Mirjam Tark
3.a klass
Mammaste Lasteaed-Algkool
Õp. Kristi Mäeots
Kuulekas kanakari
“Kikerikii!” – karjub kukk kutsuvalt.
“Kok – kok – kok, kas kukk komistas kõhutäie keskele? Kohe kiirustame kohale,” kokutasid kanad.
Kiiresti kihutasid kahejalgsed kodukanad kirju kutsuja kõrvale.
“Kus – kus – kas kõhtu ka korralikult kaerateri kugistada kästakse?” kudrutasid kohalekutsutud.
“Kok – kok – kok, kas kõik kohal? Kõrge kuhi kaeru kuuri kõrval…”
Kanad kuulasid kukke “kõrvad kikkis”.
“Kuule, kubjas kukk – kuidagi kahvatu kõrgusega kaerakuhi, kas keelekastega kuskil kopsikus ka kostitatakse?” kaagutasid kanad.
“Kuidas – kuidas, kellel kurk kuivab, katsugu kraavist küünitada, konnade keskel kõvasti ka keelekastet. Kellel kaertest küllalt, koksigu kivikesi,” kurjustab kukk.
Kuulsite kurjakuulutava kuke “koosolekule” kutsumise kõnet.
Kuskil kõrgete kuuskede keskel kesa kõrval kuuldub kaasajalgi kanakarja kukega kemplemas.
Kelli Nurm
2.a klass
Mammaste Lasteaed-Algkool
Õp. Anar Anijalg
Unistus
Ma tahaks vahel olla tuul
ja ära käia näiteks kuul.
Ning lennata võiks linnuna,
kus pesa punuks innuga.
Ja vahel olla lihtsalt laps,
kes õhinal ja kõiges kraps.
Reena Oberg
3.b klass
Põlva Keskkool
Õp. Raina Uibo
Pildijahil
Väljas sahises tuul
lehed värisesid puul
olin kõndind mitu kilti
tahstin teha looduspilti
kuni lõpuks keset kesa
märkasin ma linnupesa
pesa tühi oli hetkel
lind vist oli toiduretkel
ruttu pikali ma heitsin
ennast rohu sisse peitsin
meeled olid elevil
ise olin põnevil
lind siis viimaks tuligi
pildid käes mul olidki!
Siim Udrik
3. klass
Himmaste Algkool
Õp. Malle Möller
Linnupesa
Keset kesa
väike pesa
varjul kõrge rohu sees.
Keset suuri
vingeid tuuli
seisab vapralt väikemees.
Silmad suured,
juuksed tuules,
põnevil on väikemees.
Keset kesa
uurib pesa,
milles linnupojad sees.
Lota-Liisa Lehe
3.a klass
Mammaste Lasteaed-Algkool
Õp. Kristi Mäeots
Mälestus
Mulle lihtsalt meeldivad head lood ja mälestused. Igas heas loos on alati mitu tegelast, sellepärast tahtsin endale sellist kodu, kus mul oleks ka kaaslane. Räägin teile loo, mis minuga juhtus.
Alguses oli kõik hästi. On rahulik ja soe tunne mõeldes oma elu päris algusele. Mul oli kodu, ema, õed, vennad. Esimene paha tunne tuli siis, kui inimene pani mind karpi ja viis kodust ära. Karbist ei näinud ma midagi välja ja ema ka ei olnud. Tema oleks kindlasti teadnud, mida teha. Lõhnad olid ümberringi võõrad ja ma olin mures, kuid perenaise lõhn oli nende seas õnneks ikka kogu aeg olemas. Tema häält kuulsin ma ka. Iga sammuga, mis mind selles pappkarbis raputas, tundsin, et juhtumas on midagi, mis muudab minu elu. Ma ei teadnud ainult, kas paremaks või halvemaks. Korraga ei olnud enam perenaise häält ega lõhna. Sain aru, et olen karbis kuskile omapead jäetud. Karp oli ainukene kindel koht ja sealt ma välja minna ei julgenud. Surusin end karbinurka ja lootsin, et kõik muutub endiseks, et olen peagi kodus oma ema juures.
Eemalt lähenes mulle minu emaga sarnane loom. Inimesed hüüdsid teda hirmunult tiigriks. Ta tuli ja nuusutas mind ning tõmbas oma kareda keelega üle minu roosa ninaotsa. Värisesin hirmust. Rahvahulgast astus välja üks tüdruk. Ta võttis meid sülle ja viis mind oma koju. Sellega algas minu kurva loo õnnelik lõpp. Tüdruk hoolitses meie eest hästi. Mitu korda päevas ta söötis ja kaisutas meid ja puhastas meie silmi. Lisaks heale peremehele olin ma saanud ka toreda kaaslase. Koos selle väikese tiigrikutsuga mängisime ja magasime koos, musitasime ja pesime üksteist.
Mu elust on saanud hea mälestus ja ilus lugu. Ma usun, et head mälestused ja õnneliku lõpuga lood annavad sooja ja julgust ning teevad olemise mõnusaks. Häid tegusid tasub teha ja häid lugusid on mõtet rääkida ning mäletada, siis oled ka ise õnnelik.
Crislyn Puik
Mammaste Lasteaed-algkool
4.a klass
Õp. Kristi Puna
Krõbin korstnas
Ühel maikuu päeval istus Kaisa köögis ja luges raamatut. Järsku kuulis ta kamina juures krõbinat. Ta ütles emale, et vist on hiired seina vahel, sest kamina juurest kostub krõbinat. Ema arvas, et võivad küll hiired olla, sest elame vanas majas. Krõbinat seina vahelt kostus veelgi. Ema jäi kuulama ning avastas, et krõbin ei tule seina vahelt, vaid korstnast. Ema ehmus ära, et mis nüüd korstnas lahti on. Krõbin korstnast kostus aeg-ajalt. Ema tõmbas kamina siibri lahti, et siis on näha, kas krõbina ajal tahma või mõnd kivi alla ei kuku.
Natukese aja pärast, kui taas krõbinat kuulda oli, vaatas ema kaminasse ja ehmus. Siibri luugist oleks justkui keegi piilunud, hetke pärast polnud jälle midagi. Nüüd on küll tuvi või vares korstnas. Isa võttis seepeale suure vasara ja lõhkus korstnajala sisse augu. Mina, ema, õde ja külalised olime vahepeal õue läinud. Varsti tuligi isa ja käes ei olnud tal mitte tuvi ega vares, vaid hoopis part. Olime kõik väga üllatunud. Part oli muidugi üleni tahmane ja must ning ehmunud. Tervis tundus tal korras olevat. Isa lasi pardi lahti. Part lendas otsejoones 17ast end pesema. Olime õues ja arutasime, kuidas ikkagi üks part korstnasse sattus, pardid ei käi ju varese kombel katusel, veel enam korstnas. Igal juhul oli tore lugu.
Ema tahtis tuppa minna, sest oli aeg külalisi bussile saatma hakata. Niipea, kui ta ukse lahti tõmbas, toimus midagi imelikku, tegelikult naljakat. Ema kükitas ja kiljus ja mingi must elukas lendas üle tema pea, maandudes mütsatades vastu veranda akent. Isa sai sellel mustal elukal sabast kinni. See elukas oli taas part. Aga see oli siiski teine part, sest eelmine pladistas ikka veel jões. Tegime sellele pardile ka pai ja lasime lendu. Part võttis suuna jõele. Nüüd olid jõel veepidustused. Kaks parti üritasid tahma seljast maha pesta.
Sellest on möödunud pea kaks aastat. Oleme arutanud, mida tegid kaks parti korstnas, kuidas nad sinna said. Ema imestas rohkem selle teise pardi üle. Esimesel pardil sai isa sulgedest kinni ja tõmbas korstnasse tehtud august välja. Teine part pidi aga ise august välja ukerdama, 17aste pliidinurga kööki lendama, sealt edasi lastetuppa, seejärel aga verandale. Hea, et ema tookord üldse asja uurima hakkas, muidu oleksid need pardid korstnasse ära surnud. Auk korstnas on veel kinni müürimata, seal on luugi koht.
See lugu saab otsa, aga meil on veel veranda seina sees linnupesa ja rähnid tegid pesa otse meie toa akna all kasvavasse männipuusse. Sellest kõigest aga jutustan edaspidi.
Kaili Viira
3.a klass
Põlva Ühisgümnaasium
Õp. Hedvi Rebane
Sügis
Sügisel kukuvad lehed maha,
tahad siis või ei taha.
Alla kukuvad õunad ja lehed,
paljaks jäävad siis puud.
Sügis on möödas.
Mergit Marjapuu
3. klass
Tilsi Lastekodu raamatukoguring
Õp. Eha Kaljula
Matkamas
Oleme proovinud igal aastal matkal käia ja ei tahtnud ka sel suvel seiklustest ilma jääda.
Seekord võtsime sihtpunktiks Ida-Virumaa. Alati on juhtunud naljakaid asju. Jõgevamaal Laiuse lossivaremete juures lugesime kuulutust, mina lugesin: „Püssinäitus! Lahe!” Isa aga hõikas: „Oi, õlletuba! Huvitav!” Aga tegelikult oli kirjas hoopis „püsinäitus” ja „õletuba”…
Sõitsime edasi ja mu vend Henri ütles autost välja vaadates järsku: „Häh, aknast ei tule ka midagi huvitavat!” Justkui oleks ta teleka ees…
Reis läks jälle edasi, käisime vahepeal ujumas, saime kaela äikest ja päikest. Lõpuks läksime telkimiseks kohta otsima. Teeviit juhatas meid metsa, mis muutus aina sügavamaks. Hakkas juba päris hirmus, aga siis nägime parklat ja turvameest. Ema ja isa ronisid autost välja ja küsisid, kas telkimine on ikka ohutu ja ega huligaane ei käi. Turvamees vastas lahke naeratusega: ”Olge rahulikud, sel aastal käisid vargad juba ära. Võtsid kaasa kõik, mis võtta oli. 17astest enam vast ei tule.” Ema-isa lubasid õhtul tagasi tulla, aga neil olid millegipärast nii-nii pikad näod ees ja me sõitsime minema kiirema käiguga, kui sinna läinud olime.
Juhtus muudki veidrat. Nägime nii imepeenikest tornaadot, see oli küll vist mingi tornaadopoeg. Või oli tema hoopis mingi tuulispask?
Telkimisel aga sattus mu vend äpardusse. Öösel algas hirmus vihmasadu ja nii ta ärkas veeloigus. Vähemalt teame nüüd, et telk tuleb panna võimalikult kõrgesse kohta või vähemalt mingite mätaste otsa.
Narva linnuses tahtsime vennaga kangesti üle jõe Venemaad näha, aga see paistis täpselt samasugune välja nagu Eestimaagi. Mille jaoks siis seda piiri sinna üldse tarvis on?
Rakvere linnuses oli aga tõeliselt põnev. Uskumatu, kuidas küll inimesed nende tohutute müüride vahel üldse elasid! Ei olnud neil vaesekestel telekat ega arvutit, aga vaat telefon oli küll peaaegu olemas. Selleks oli auk müüri sees, millest sai teateid edasi hõigata. See tundus naljakas.
Eestimaa on täis seiklusi. Tuleb ainult minna ja need üles otsida!
Sten Torop
3.a klass
Mammaste Lasteaed-Algkool Õp. Kristi Mäeots
Intervjuu laikaga
Lugupeetud härra Laika! Näen, et tegelete praegu valvamisega, kuid kas leiaksite veidi vaba aega minuga vestlemiseks?
Natukene võin teile oma kallist aega lubada küll.
Tänan! Minu mäletamist mööda olete seda maja juba ammusest ajast valvanud. Äkki täpsustaksite, mitu aastat?
Kui ma nüüd hästi mõtlen, siis arvan, et siin majas saab kevadel oldud neli aastat.
Seega olete te neli aastat vana. Kuid kui kaua üks koer keskmiselt elab?
No ma arvan, et koera keskmine eluiga on umbes kümme kuni viisteist aastat. Mina olen alles päris poisike.
Olen kuulnud, et laikad olevat head jahikoerad, kas see vastab tõele?
See kuuldus on teil küll õige. Laikadele minu teada jahis 17astest ei ole.
Milliseid loomi olete võimelised kätte saama?
Jahil olles taban kõik ulukid.
Sellest tuleneb ka küsimus, palun ärge solvuge, kas te murrate ka koduloomi?
Ei koduloomi ma küll ei murra. Elame ju kodus kõik üksmeelselt koos.
Kuidas on teil suhted inimestega?
Oma pererahvaga saan ma väga hästi läbi. Olen tubli majavalvur, hea jahikoer ning seetõttu nad hoolitsevad minu eest väga hästi. Võõrastel aga meie õue asja ei ole.
Kuna te olete põhiliselt siiski jahikoer, kas te vajate selleks mingit spets treeningut?
No ikka, olen käinud paar aastat koertekoolis.
On teil ka oma lemmiktoit?
Eks nagu inimestel, on ka koertel oma lemmiksöögid, mina armastan väga liha.
Kuidas te end hooldate, mida inimene peaks tegema?
Mina olen üsna vähenõudlik. Tahan ainult korrapäraselt süüa ja juua, vahepeal konti närida. Siiski üks nõrkus on mul ka: nimelt meeldib mulle, kui inimene mind harjab.
Mis saab te karvadest pärast harjamist?
Ega siis keegi kalleid karvu ära viska. Pereema koob kõik minu karvad koos lõngaga kinnasteks ja sokkideks. On väga tervislik ja soe.
Tänan teid meeldiva intervjuu eest ning soovin meeldivat tööpäeva lõppu. Aitäh!
Elina Tobreluts
4. klass
Kauksi Põhikool
Õp. Enna Prükk
Muinasjutt pastapliiatsist
Elas kord üks pastapliiats. Päevast päeva pidi ta olema oma pinalis. Pastakal oli hirmus igav. Tõsi küll, ta polnud pinalis päris üksi. Seal oli ka üks kustutuskumm. Kuid tema ei teinud kunagi pastakast välja.
Kustutuskumm laulis pidevalt ja see tegi pastapliiatsi pahaseks, aga ka kadedaks. Kade oli ta kustutuskummi ilusa lauluhääle pärast. Pahane sellepärast, et vahel tuli ka nii suur isu laulda. Asi oli aga selles, et ükskord oli ta kustutuskummile öelnud, et laulda on paha.
Ühel päeval, kui kustutuskumm jälle laulukest jorises, võttis pastakas julguse kokku: “Kuule, kustutuskumm!” Kustutuskumm jäi vait. Pastakas jätkas: “Tahtsin sulle öelda, et olin su peale kade ja sellepärast ütlesin sulle pahasti.”
Kustutuskumm vastas: “Pole midagi. See, et mulle laulda meeldib, ei tähenda, et laulmine ka sulle meeldima peab.”
“Aga meeldib, väga meeldib!” hüüdis pastapliiats. “Ma tookord lihtsalt valetasin,” kostis ta suust vaikne ülestunnistus.
“Tore! Hakkame siis koos laulma,” kostis seepeale kustutuskumm.
Pastapliiatsil olid kuulamisega kõik kustutuskummi laulud pähe jäänud ja nüüd nad muudkui laulsid. Laulsid oma pinalis nii kõvasti, et nende laulu kuulis ka laua peal lebav joonlaud. Joonalud kutsus ka teritaja, pliiatsi, korrektori, sirkli ja vildikad kuulama. Parajasti laulsid nad pinalimaailma ilusaimat laulu, kui teised kirjutustarbed pinaliluku lahti tõmbasid. Nüüd nägid kõik, et lauljateks olid pastapliiats ja kustutuskumm.
Sellest päevast peale polnud pastakal kunagi igav. Koos kustutuskummiga olid nüüd päevad alati lõbusad. Ja kui nad veel prügikastis pole, laulavad nad ikka oma kodus – pinalis.
Mariel Põld
4. klass
Krootuse Põhikool
Õp. Hele Luht
Tere, kallis vanaema!
Pole pikka aega sul külas käinud. Mõtlesin, et kirjutan sulle. Ma käisin klassiga enne jõule Pärnus jõulureisil. Käisin Endla teatris etendust vaatamas, pärast seda hullasime veepargis ja kõige lõpuks tahtsime kodustele midagi kaasa osta.
Etenduse pealkiri oli „Kaval-Ants ja Vanapagan.” Üle hulga aja oli üks naljakas, aga samas õpetlik lugu. Need eelmise aasta balletid ajasid juba hirmule. See tantsimise värk mulle väga ei meeldinud. Kas sina oled seda etendust näinud?
Veepargis oli kõige mõnusam. Tead ju küll, et armastan vett nagu kala. Kui veeparki jõudsime, võtsime oma väikese pundi kokku ja läksime liutorusid vaatama. Seal oli 4 toru. Kõige lahedam oli must toru. Seal sees olid tuled. Siis kustusid tuled ära, müristas ja sähvatas valgus nagu välk. Esimest korda oli natuke kõhe, pärast kadus pinge ära. Kui need torud kõik läbi said, läksime nn. jõest alla laskma. Seal olid vahvad keerised. Veel oli tore see, et sealt võis mitmekesi koos alla lasta. Osad plikad kartsid. Me võtsime poistega neil käest kinni ja turvasime neid. Pärast julgesid nad ise ka lasta.
Kõige põnevam oli sügavushüppebasseinis. Õpetaja ei lubanud meil algul sinna minna. Kui õpetajat silmapiiril ei olnud, küsisime turvamehelt luba. Tema julgustas meid, et kindlasti päästab meid ära, kui midagi peaks juhtuma. Tegelikult ei kartnud ma kohe mitte midagi. Olen juba ennegi hüpanud. Siis saabus õpa sinna. Mõtlesin, et nüüd saame pragada. Tema vaatas, et meie hüppasime ja tuli ise ka hüppetorni. Ma arvasin küll, et tema ei julge, aga ikkagi hüppas. Üllatavalt julge! Peale seda saigi aeg otsa ja me läksime kauplusse. Mul oli piisavalt näksi kaasas. Ma ei tahtnudki midagi osta. Kokkuvõttes oli see põnev klassireis.
Talvevaheaeg oli ka väga mõnus. Sain lõunani magada ja hilisööni üleval olla. Jõuludeks sain endale väga laheda muusikakeskuse. Igatahes läheb mul hästi. Ka mu emmel, issil, õel ja Tixul läheb hästi. Tunnistusel olid mul peaaegu kõik viied. Ainult loodusõpetuse hinde rikkusin ise ära, kuna sain endale uue arvutimängu ja siis unustasin kontrolltööks õppida. Emme ostis mulle veel suusad. Nüüd käime maja juures suusaradadel sõitmas. Päris äge on! Kahju, et juba vihmane ja tuuline on. Ei saa enam suusatama minna.
Kuidas sinul, Timbul ja Kurril läheb? Ma tahaks sind nii väga näha. Tuleme sulle varsti külla. Nägemiseni!
Lennart Heinoja
3.b klass
Mammaste Lasteaed-Algkool
Õp. Ulvi Musting
Metsapidu
Väljas paistab ilus päike,
põnevil on orav väike.
Läikima lööb oma karva,
sassis on ta väga harva.
Saba otsa tuti sidus,
sest et kohe algab pidu.
Sõber siil sai uue pesa,
mis näeb välja imekena.
Kingituseks viib ta käbi,
hommikuks on pidu läbi.
Järele veel jäänud tuul
ja vaid mõned lehed puul.
Kaisa Pallandi
3. klass
Fr. Tuglase nim Ahja Keskkool
Õp. Flora Jõgi
Kaks hiirt
Osalised: Päris hiir (P)
Arvutihiir (A)
On öö. Tuba on vaikne. Kõik magavad. Väike hiir sibab arvutilauale.
A: Kle, kuhu sa ronid? Vaata ette!
P: Tere! Kes sina oled?
A: Hiir olen!
P: Oi, ma pole sellist tõugu varem näinudki!
A: Jamad w? Kes ise oled?
P: Ei jama! Hiir olen!
A: Mis mõttes? Mis su sabaga on juhtunud?
P: Midagi pole juhtunud. Aga miks sinu saba nii pikk on?
A: Ime kah! Ma olen ju arvuti küljes saba pidi kinni.
P: Kas arvuti on siis sinu ema?
A: Ju vist.
P: Sellepärast sa siis räägidki nii imelikult, et oled ema küljes kinni.
A: Kuda imelikult – msn-s ju räägivad kõik noored niimoodi.
P: Minule see küll ei istu! Lähen parem sahvrisse juustu näksima. Kas toon sulle ka?
A: Ei, mina toitun elektrist!
P: Igav elu sul! Kohtume homme jälle!
A: Sau siis!
Simona Sikkal
2.b klass
Põlva Keskkool
Õp. Hele Aia
Tore karulugu
Maailmas on hästi palju karusid. Pruunkaru on pruun, jääkaru on valge. Jääkarule meeldib jää, aga jäätisest ei tea ta midagi. Bambuskaru armastab kindlasti bambust. Millegipärast kutsutakse teda veel ka pandakaruks. Aga kas kaeluskarul on sall kaelas? Mis värvi on mürakaru? Kas ta kannab karupükse? Kas kaeluskaru teeb karutempe? Merekarule meeldib kõige rohkem meri, aga loomaaias teda näha ei saa. Ta polegi päris karu, vaid hoopis meremees. Merekaru võib küll vahel karupükse kanda või kellelegi karuteene osutada. Minu lemmik on mängukaru, ta on pehme ja karvane. Tema karutempe ei tee, temaga võin vahel hoopis koerusi teha. Ma võtan ta öösel kaissu ja näen häid unenägusid. Näen unes, et minu lemmikkarul on triibulised karupüksid.
Kristin Kukli
3.a klass
Mammaste Lasteaed-Algkool
Õp. Kristi Mäeots
Tere, vanaema!
Kuidas Sul läheb? Ma tulin just karate vööeksamilt ja mul läks seal väga hästi: tegin ära valge vöö kolme kollase triibuga. Homme on jälle trennipäev. Ma ei taha nüüd ühtegi treeningut vahele jätta, sest sellest oleneb ju eksami tulemus.
Täna on päris palju õppida, ka luuletuse esitamise tähtaeg on käes. Tegin selle juba ammu valmis, nüüd on ainult vaja ümber kirjutada. Meil on homme kehaline Mesikäpa hallis. Seal on küll mitu klassi koos, kuid ruumi on ikka veel palju ja saame kõvasti trenni teha.
Vanaema, ma ei olegi enam klassi jõuluvana, sest Mihail tahtis ise olla. Ma olin nõus ja ka õpetaja ei olnud selle vastu. Nii et vanaisa ei peagi selle habeme pärast muretsema.
Täna ma lõpetan. Soovin Sulle palju terviseid ja kõike head. Tervita kindlasti ka vanaisa!
Jürgen-Johannes
Puskarul, 15. detsembril
Jürgen-Johannes Jüriöö
4. klass
Põlva Ühisgümnaasium
Õp. Hedvi Rebane
Ujumispüksid ja käterätt
Püksid: Küll oli täna tore ujuda!
Käterätt: Võib-olla küll, aga see, et sa jube märg oled, ei meeldi mulle põrmugi.
Püksid: Tõnu ei vääna meid kunagi kuivaks ja pealegi, miks sa alati torised, kui ujumispäev on?
Käterätt: No ütle, kellele meeldiks nii märg kaaslane? Varsti on mu küljealune nagu väike tiik.
Püksid: Sa peaksid ise ka ujumas käima, siis näeksid, kui mõnus see on.
Käterätt: Ma vist olengi ujumas käinud. See küll meeldiv ei olnud. Kõigepealt topiti mind mingisugusesse metalltrumlisse, siis lasti vesi peale ja lõpuks hakkas kõik keerlema, nii et mu pea läks päris hulluks.
Püksid: See pole mingi ujumine, vaid pesupesemine!
Käterätt: Ühesugune märg kõik! Ikkagi ei meeldi mulle ujuda!
Püksid: Aga sa oled ise ka niiske.
Käterätt: Nojah, seda tänu Tõnule ja sulle.
Püksid: Lepime parem ära!
Käterätt: Olgu, vabandust!
Nii leppisidki Püksid ja Käterätt ära ja olid jälle sõbrad.
Toomas Udrik
3. klass
Himmaste Algkool
Õp. Marely Kasemets
Kartul ja nuga
Nuga: Nüüd, kartul, oled sina minu ohver.
Kartul: Palun, ära koori ja ära tükelda mind!
Nuga: Miks?
Kartul: Ma olen nii eriline. Sündisin mullas, siis paisusin pisut. Sügisel sattusin keldrisse ja nüüd siia korvi.
Nuga: Noh ja mis sellest! Tead, et kõikidest kartulitest tehakse midagi. Näiteks kartuliputru või kartulipannkooke…
Kartul: Aga mina olen eriline. Minust ei või midagi niisugust teha.
Nuga: Kust sina seda tead, et sa eriline oled? Vaat, kui kõhus oled, siis alles näed oma erilisust! Ja mille poolest sa teistest kartulitest erined? Minu meelest olete te kõik ühte nägu.
Kartul: Ei, ei! Mind ei tohi ära süüa, mina tahan kasvatada väikseid kartulilapsi. Mina olen seemnekartul. Kas said aru?
Nuga: Sellest jutust ei saanud ma tegelikult mitte mõhkugi aru. Räägi ikka nii, et asi selge oleks.
Kartul: Äh, oled sina alles pika mõtlemisega. Aga olgu, ma seletan sulle.
Nuga: Olen üks suur kõrv.
Kartul: Kevadel paneb inimene mind uuesti mulda, päike soojendab mind ning vihm kastab ja siis sünnivad mul pisikesed kartulipojad. Osad kasvavad hästi suureks, need on toidukartulid, aga väiksemad on jälle seemnekartulid. Niisugune ringkäik on kartulite maailmas.
Nuga: Sa tahad oma jutuga öelda, et kui sinusuguseid seemnekartuleid ei oleks, siis varsti polekski maailmas enam kartuleid?
Kartul: Jumal tänatud, jõudis kohale! Võin ma nüüd korvipõhja peitu pugeda?
Nuga: Lase käia, mina sind ei sega.
Jane Jürman
3. klass
Himmaste Algkool
Õp. Marely Kasemets
Heinaküünis
Ema ja isa jutustasid mõlemad huvitavatest sündmustest ja seiklustest oma lapsepõlvest. Panen ühe siia kirja. See juhtus ühel suvel, kui ema oli minuvanune.
Emal on vend Mati. Elati koos ema, isa, vanaema ja vanaisaga. Ema ja isa olid pikad päevad tööl. Lapsed olid vanaema ja vanaisaga kodus. Suviti olid teised lapselapsed ka maal.
Kuna vanaema oli üsna kuri, siis otsisid lapsed igasuguseid kohti, kuhu vanaema eest peitu pugeda.
Ühel suvel oli nii palju heina, et see tuli lakas korralikult kinni sõtkuda. Minu ema oli just lugenud raamatut „Bullerby lapsed”. Nii mindigi lakka heinte sisse koopaid tegema. Lapsi oli kokku kuus. Igaüks tegi endale koopa. Koopaid ühendasid käigud ja keskel oli hästi suur kokkusaamise koobas. Väljas sadas vihma üle nädala. Lastel oli küünis väga lõbus ja vanaema ei leidnud neid üles. Nii veetsid nad kõik suve vihmased ilmad koobastes.
Saabus sügis ja teised lapselapsed läksid koju. Ükskord talvel, kui lakast oli palju heinu juba alla aetud, tuli vanaema tuppa ja oli kole vihane. Juuksed olid heinakõrsi täis ja sõimas hullusti. Selgus, et ta oli lakast heinu alla ajades ühte koopasse sisse kukkunud. Kuna koobas oli nii sügav, et välja upitada ennast ei jõudnud, pidi ta läbi käikude roomama küüni tagumisse otsa, kus oli väljapääs. Vanaema oli matsakas mammi. Ta oli need käigud läbi roomanud koos viglaga.
Kui vanaema juhtunust rääkis, tuli kogu perele naer peale, aga naerda ei julgenud keegi.
Rasmus Sammel
4. klass
Fr. Tuglase nim Ahja Keskkool Õp. Hellu Viljak
Mandariin
Lähen kööki, sest kuulsin, et ema on poest tagasi. Vaatan kappi – mandariinid! Kotis on neid päris palju, valin kõige suurema ja ilusama välja. Kindlasti on see väga maitsev! Hakkan koorima. Koor ei tule lahti. Tuleb nuga võtta ja natuke aidata. Ai! Nuga libises ja lõikasin näppu. Õnneks mitte sügavalt. Isegi verd ei tulnud välja. Kipitab. Otsin kapist plaastri ja panen selle haava peale.
Noast on kasu olnud, sest kooreserv on lahti. Hakkan koorima.
Ninna tungib magus hõng. Tõmban seda sügavalt sisse. Küll on hea! Nii tahaks juba esimese tüki suhu pista!
Tunnen, kuidas suu valgub vett täis. Neelatan ja neelatan, aga see ei lõppegi otsa.
Lõpuks on kooritud. Murran esimese sektori, et see suhu pista, kuid tegutsen liiga tormakalt. Mahl pritsib mulle silma. Appi! Kipitab. Torman kraani juurde ja panen vett silmale. Tundub, et aitab.
Nüüd ei saa enam miski viltu minna. Lähen laua juurde, jaotan mandariini osadeks ja valmistun maiustama.
Kööki tulevad ema ja väike õde. Ema kiidab mind, et ma ÕELE mandariini söömiseks valmis tegin. Nüüd võin teise endale koorida…
Vaatan nuga, plaastrit, pilgutan mitu korda silma, ohkan ja hakkan pihta.
Sten Väise
4. klass
Saverna Põhikool
Õp. Ivi Luht
Elu akvaariumis
Mõni arvab, et elu selles suures klaaskastis, nimega akvaarium, on igav. Vaidleks vastu. Olen juba kolm aastat jälginud tegevust selles vesises maailmas. Põnevust jätkub kuhjaga.
Näiteks kuldkalad, kelle mälu on väidetavalt kolm sekundit pikk. Nad on oranžikas-kuldsete soomustega ja paksud, tiirutavad ja tiirutavad ringi. Iga tiiru järel on nende ilme ühtmoodi üllatunud. Ilmselt avastavad kogu aeg ühte ja sama. Näe, kui toredad kaaslased! Oi, kui põnev merikarp! Oh, missugune pirakas känd! Uudiseid kui palju! Iial ei hakka igav.
Minu akvaariumi omapärasemateks kaladeks on kaks põhjakoristajat. Paremat nime annaks neile otsida. Nad meenutavad mulle tolmuimejat. Oma iminapast suuga imevad nad kogu aeg midagi. Vahel on nad akvaariumi seina külge klammerdunud. Suukene ammuli, vurrud värisemas, ühe koha peal kasvõi tund aega. Ikka imemas klaasil ladestunud vetikaid. Imetlen nende pikka meelt ja kannatlikkust toitumisel. Kõige toredam on aga see, kui kaks “tolmuimejat” hakkavad põhjas lebavaid kivikesi suhu imema. Imevad ja imevad nii palju kui kivikesi suhu mahub, siis aga sülitavad need korraga suust välja. Mõnikord ujutakse oma suutäiega üsna kõrgele ja lastakse kandam kõrgelt alla sadada. Nii tore on vaadata, kuidas pisikesed kivikesed põhjas oma uue koha leiavad. Ju siis tuleb vahepeal akvaariumi põhja kohendada.
“Tülinorija” tiitli on saanud uhke skalaar. Akvaariumi avarustes ringlemas, kiusab ta kõiki, kes tema teele ette jäävad. Ikka nügib ta teisi.
Eriti tagasihoidlikud on selles kirjus seltskonnas klaassägad. Ega neid algaja akvaariumivaatleja ei märkagi. Nimelt on nad läbipaistvad nagu klaas, ainult selgroogu võibki näha.
Usun, et elu akvaariumis võiks võrrelda inimeste eluga. Kõigil on oma koht, oma elamisviis, omad ülesanded täita, oma rõõmud ja muredki läbi elada.
Marta Lepasson
4.b klass
Mammaste Lasteaed-Algkool
Õp. Ruth Raudsepp
Kutsumata külaline
Seal, kus on vilja, sibavad alati ringi ka hiired. Aga iga kohtumine nendega on alati ootamatu.
Mul on kodus jänesed, õigemini küülikud. Ega peale minu keegi nende eest hoolt ei kanna, sest nad ongi minu omad. Eelmisel suvel sünnipäevaks kingiti. Nii läksingi ühel päeval jälle oma küülikuid toitma. Tavaliselt alustan alati viimasest puurist, aga täna läksin esimesena oma lemmikküüliku, Nupsu juurde. Kui jõudsin puurile juba päris lähedale, märkasin peale Nupsu veel kedagi ringi sibamas. Seal oli viis hiirt. Ju olid tulnud ka toidulõhna peale kohale. Hetkeks mõtlesin, kas avada puuriust või mitte, aga julgus sai minus võitu ja tegin ukse lahti, ise lootes, et küllap hiired ära põgenevad…
Ust avades hüppas neli hiirt välja ja põgenes kuuri alla. Üks jäi aga puuri. Panin puuriukse kinni ja mõtlesin, et söödan teised jänesed seniks ära. Selle kolistamise peale põgeneb see viies hiir ka ära. Jõudsin tagasi Nupsu puuri juurde, piilusin sisse, ei näinud kedagi peale oma armsa küüliku. Tegin ukse lahti, panin söögi ära, aga Nupsu oli kuidagi kartlik ega hakanud sööma. Sain aru, et kutsumata külaline oli veel puuris alles.
Ei saanud ju jätta jänest hiirega ja uudishimu oli ka. Pistsin käe puuriuksest sisse, et hiir välja ajada. Oh õudust, olin vaevu käe puuri pistnud, kui tundsin korraga, kuidas keegi mu jope varrukast sisse lippas. See ei olnud minu Nupsu. Karjusin nii, et kurgust tuli mingi kähisev häälitsus. Kui ma lõpuks aru sain, mis oli juhtunud, ei olnud enam muud teha, kui kiiresti jopest ja nii ka hiirest vabaneda. Koos jopega lendas lumele ka pisike hiireke. Ja juba ta oligi läinud, ilmselt rohkem kartes kui mina.
Nüüd lähenen puuridele alati ettevaatlikult, et mitte kohtuda kutsumata külalistega. Mitte et ma nüüd hiiri kardan, aga kohtumine on alati väga ootamatu.
Karl-Johannes Lihtsa
4. klass
Kauksi Põhikool
Õp. Enna Prükk
Millest mõtlen enne uinumist
Vahel on nii, et oleks tarvis magama jääda, aga und ei tule ega tule. Pea on igasugustest mõtetest tulvil. Võib ju raamatut või numbreid sajani lugeda, aga ega seegi abinõu ei pruugi alati aidata. Raamatut lugedes võib sattuda mõne hea jutu peale, siis on unelootus sootuks väike. Numbreid lugeda on minu arvates veidi totter.
Mina meelitan und kohale mõtlemisega. Kui juhtus tore päev olema, elan veelkord kujutelmais rõõmsad hetked läbi. Kui aga miski hinge vaevab, otsin sellele lahendust. Kui järgmisel päeval tuleb kontrolltöö, kordan veel mõtteis valemeid, sõnu või reegleid. Mõtlen veel, mis ma hindeks saan, mis koolis juhtub, miks keegi puudus, mis kell homme minema hakata. Enamus kordadel lõpeb mõttetöö uinumisega. Mõnikord õnnestub ka lahendus leida. Siis on nagu kaks kärbest ühe hoobiga: leidsin lahenduse ja sain rahuloleva une pealekauba. Kui päeval olen tõsiselt treeninud, olen unepuududest prii. Hea kui jõuan hambadki ära pesta.
Juhtub ka, et uneootused teevad meelehärmi. Seda siis, kui küsimus jääb vastuseta. Enda lohutuseks arvan, et sellel on ka hea külg. Nimelt ei pea selle asemel lambaid või numbreid lugema.
Nii on minu lood enne uinumist. Ja silmad vajuvadki kinni ja viivad mind unemaailma, millest ärgates ma enamasti üldse midagi ei mäleta.
Kristjan Linnus
5. klass
Värska Gümnaasium
Õp. Tiina Purik
Koogitegemise juhend
Täna teeme suure koogi,
selleks lähme ruttu poodi.
Ostame sealt muna, jahu
ja kõik muu, mis kaussi mahub.
Lisaks rosinad ja piim,
õunake ja margariin.
Arve läheb kaardilt maha,
sest mul pole sularaha.
Kodus munad vahustan –
see mu maha rahustab,
munavaht on ülihea,
see mul segi ajab pea.
Kokku segan muna, jahu,
kuni see veel kaussi mahub.
Taigna sisse margariin,
soojendada tuleb piim,
siis veel lisan õuna ma,
kõige lõpuks rosinad.
Viimaks panen taigna ahju,
sellest mul on veidi kahju,
sest et maitsta enam ma
seda tainast nüüd ei saa.
Minu kook saab väga hea,
selles kahtlema ei pea.
Hendrik Varul
5. klass
Saverna Põhikool
Õp. Ivi Luht
Juhend algajale päevitajale
Vahendid: Esmalt on vaja päevitusriideid,
kuid mitte midagi siidset.
Natuke päikesekreemi vajad
ja jälgi, et absoluutselt ei sajaks.
Rannalinal, väga hea,
kui mingi pilt seal oleks peal.
Tegutsemisjuhend:
1. Kontrolli kalendrist, kas on ikka suvi!
2. Vaata aknast, kas päike paistab ja igaks juhuks käi korra õues ka, äkki silmad petavad.
3. Pane kotti eelpoolnimetatud vahendid, päevitusriided võid selga panna!
4. Võta pudeliga vett kaasa!
5. Liigu väärika sammuga aeda tikripõõsa taha.
6. Laota rannalina maha, määri end päevituskreemiga kokku ja heida pikali!
7. Vahepeal pritsi endale vett. Võid kiljuda!
8. Vaheta külge!
9. Kümme minutit tundub sama pikk aeg kui pool elu.
10. Veerand tunni pärast oled saavutanud enda arvates maksimumi, tuleb meelde, et mobla jäi tuppa, lippad seda tooma.
11. Tagasi enam ei tule, helistad sõbrannale, et lähed tema poole.
12. Vahendid toob ema õhtul tuppa.
Sandra Haar
6. klass
Saverna Põhikool
Õp Ivi Luht
Sibulavan`k
Sipul` om asõndamalda maitsõainõ` liha- ja kalasüüke mano, tä and pääle maitsõ söögele vitamiine ni taimeõõlisid. Setomaal, Pihkva järve veereh om ammudsõst aost uma sort, midä kutstas „Peipsiviirne“. Sügüse, ku` sibula` omma maast vällä kakudu`, võõsõ õga moro pääl nätä` kuldlõlladsid sibulaunikid. Kavvõndast saa-ai` sibulit vällä jättä, talv om pääle tulõmah, taaga üteh ka külmä`, a` sipul salli-i` külmä. Suurõbat jako sibulist hoidõs üle talvõ võrka seeh laudil vai proomidas inne talvõ är` müvvä`. Järveviirsil sibulakasvatajil om viil üts ummamuudo kunts sibulidõ hoitmisõs tarõh, naa` omma` sibulavan`ko`.
Sibulavan`kit tetäs sibulist, miä` omma pääle välläkakmist üte üüpäävä saisnu` var`o all. Vaia lätt viil umbõs 1 meetre pikkust kõvva nüürä. Van`kost kõlbasõ` keskmädse suurtusõga sibula.
- nööra ütte otsa tetas silmus, taad pite parandas tä nagla külge kinni`, õt olõsi hüä tüüd tetä`;
- alostõses võõrdas 3 sibulat, köüdedäs nööra tõistõ otsa(säält nakaski vank`o tegemine pääle);
- võtatdõ hüä käega üte sibula viisi maast unikost, panõdõ` nööri tõõstõ pääle mano ja tõmbad päälse` eelmädse sibula alt läbi, päälside läbitõmbaminõ kääse vastapäiva;
- kur`ah peoh omma` nüür ja päälse`;
- niimuudu lätt tüü edesi, sibula` jäävä` vankohõ nigu spiraali muudu, kooni nüür` saa täüs (säändse van`ko tegemisõs kulus umbõs 5 killo sibulit);
- viimädse ringi päälse` köüdedäs tuusama nööräga kinni, otsa` lõigadas ütelidsõst, jäetäs 2-3 cm pikudsõs;
- kooni omma` ilosa` ilma võiva` vanigo olla pääva käeh räästä var`oh, sügüse poolõ viiäs tarrõ saina pääle.
Viimädsel aol, ku` Lüübnitsah peedäs sibulalaato, ostõdas van`ko jo` laadah är`, jääki-i` talvõs midä tarrõ saina pääle riptad.
Krista Ivasrõ
5. klass
Mikitamäe Põhikool
Õp. Eevi Jüriöö
Kopra SPA
Tegelased: Kobras
Saarmas
Rebane
Hunt
Karu
I pilt
(Jõeäärne kopra kodu. Kobras ja Saarmas puhkavad jalgu.)
KOBRAS (tüdinult): Kuidagi igavaks hakkab see elu siin Koprajõel kiskuma. Mingit särtsu oleks vaja. (Elavneb silmnähtavalt) Sõber Saarmas! Mis oleks, kui ehitaks SPA meie jõele. See on tänapäeval väga moes!
SAARMAS: Misasja? Mis asi see SPA on?
KOBRAS: Tead küll! Veekeskus, kus saab lõõgastuda, ujuda ja (unistavalt) mullivannis mõnuleda.
SAARMAS (ohkides): Sa kopraonu oled küll peast soe. Mis see kõik maksma läheb? Kas sa tead, mis tänapäeval juba ainuüksi ehitusmaterjal maksab?
KOBRAS (energiliselt): Võtame laenu! Tänapäeval võtavad kõik laenu. Küsime Rebase käest, temal on alati raha!
SAARMAS: No tee, mis tahad! Mina seda vastutust enda peale ei võta, aga ehitada aitan sul küll. On selge!
KOBRAS: Selge nagu seebivesi! Ei, selge nagu mullivannivesi! (Mõlemad puhkevad naerma, Kobras jookseb naerdes ära)
II pilt
(Mets. Rebase urg. Rebane lööb oma autot läikima, seda silmnähtavalt imetledes.)
KOBRAS: No tere, rebane, rikas mees! Laena mulle raha, ma tahan SPA-d ehitada.
REBANE (ikka autot nühkides): Jaa-jaa, SPA on hea mõte! Ma olen mitu korda SPA-s käinud. Meie metsa oleks seda vaja küll! (Jätab töö pooleli, veidi kohkudes) Aga raha? No vaata Kopraonu, ma laenaksin sulle hea meelega, aga ma just tellisin oma urgu uhke sisustuse ja ostsin selle imeilusa kabrioleti! (Raskelt ohates) Nii et mul pole kahjuks pennigi!
KOBRAS: Mis siis ikka, lähen küsin Hundi käest. (Kobras lahkub, Rebane sülitab auto peale ja lööb lapiga selle koha läikima.)
III pilt
(Hundi osmiku ees. Hunt vedeleb maas ja loeb lehte, mis on tal tagurpidi käes. )
KOBRAS: Hunt, hea mees, anna mulle laenu! Ma tahan SPA-d ehitada.
HUNT: Misasja? Mis asi see SPA veel on?
KOBRAS: Veekeskus, saunad, basseinid ja muu. . .
HUNT: Vaata kobras. Laenaksin sulle hea meelega, aga mul pole kunagi raha olnud.
KOBRAS: Mis siis ikka. Lähen küsin karu käest.
(Kobras lahkub, Hunt võtab ajalehe uuesti kätte.)
IV Pilt
(Karu toimetab mesitarude juures)
KOBRAS: Tere, Karu, armas sõber! Anna mulle palun laenu! Ma tahaksin SPA-d ehitada.
KARU (jätab töö pooleli): Ah, et SPA-d! Ma olen sellest kuulnud küll. Seal pidavat saama soojas saunas istuda ja mullivannis mõnuleda. Tead, mul on natuke kõrvale pandud küll tulevaks talveks ja veel järgmiseks talveks ja veidi ka ülejärgmiseks talveks. Minu mesilinnud toovad mulle hästi sisse. Olengi mõelnud, et selle aastatepikkuse töörügamise juures kuluks mulle üks mõnus puhkus ära küll. Miks ei võiks see mullivann olla? Annan sulle heameelega raha, siis saan ka mina mullivanni ära proovida. Intressi ma ei soovi, kuid minu tingimuseks on, et SPA kannaks nime „Mesimummula“ ja et protseduuride nimekirjas oleks ka meemassaaž.
KOBRAS (kergendatult): Ole sa tänatud, armas sõber! Hakkame Saarmaga kohe ehitusega pihta. (Kobras jookseb rõõmsalt ära.)
KARU (hõikab talle järele): Kasukakuivatusrestid maksan puhtalt oma taskust kinni!
LÕPP
Marken Raudnagel
6. klass
Põlva Keskkool
Õp. Aigi Sikkal
Jutustus esimesest eestlasest
Kord otsustati, et kõikide soome-ugri rahvaste esindajad peavad kokku saama. Pidi tulema suur nõupidamine. Nõukogu kokkukutsuja otsustas, et soome-ugri rahvaid pole veel piisavalt. Tuli luua rahvus, kes aitaks kaasa, et ugrilased kunagi ei kao.
Ungarlased polnud sellega päri, sest nende meelest polnud vaja veel üht rahvust, nemad olid juba niigi olemas. Kõik teised vaidlesid vastu ja olid ungarlaste peale pahased. Nemad aga solvusid ja rändasid teistest soome-ugri rahvastest võimalikult kaugele.
Uuele rahvusele oli vaja mõelda nimi ja asukoht elamiseks. Nimi pidi midagi tähendama. Seepärast valitigi esimeseks täheks E, sest nõupidamine toimus esmaspäeval. Teine täht oli samuti E, sest nad pidid olema teistest erinevad. Kolmas täht oli S, sest see riik pidi olema küllalt suur, S-le järgnes T, sest need inimesed pidid olema tublid ja tugevad. Viimaseks täheks valiti I, sest nad pidid olema iseseisvad. Kokku tuligi EESTI ja seal elama hakkavad inimesed on seega eestlased.
Kui nimi sai välja mõeldud, hakati mõtlema koha peale, kus Eesti asuda võiks. Liivlased teadsid ühte kohta Venemaa ja Läti kõrval Läänemere lähedal, kus on viljakas ja kaunis maa omanikuta. Nii otsustatigi, sest paremat paika ei leitud.
Lõpuks tuli teha kõige raskem otsus. Nimelt oli vaja valida, kes eestlaste aretajaks võiks hakata. Kõik läksid vaatama seda kaunist maad, mida tollest ajast Eestimaaks kutsutakse, et sealt mingeid vihjeid elusorganismide loomiseks leida. Kahjuks oli terve riik inimtühi ja peaaegu elutu. Hakati juba lootust kaotama, kui järsku astus metsast välja nõrk ja habras metskits. Saamide esindaja oskas selle looma keelt ja küsis temalt: „Kas teie ei tahaks hakata eestlaste esivanemaks?“ Kits oli meelitatud, et talle sellist au osutati ja ta võttis pakkumise vastu. Kõikide rahvaste esindajad pomisesid midagi omaette ja hetke pärast muutuski habras kits kauniks neiuks.
Tüdruk asus koos teistega teele, et leida endale tulevane mees, kellega palju lapsi saada. Tema meheks osutus põder, kes metsas rahulikult sammalt näksis. Põdra käest küsiti samad küsimused ja temagi oli nõus. Eriti pärast seda, kui ta kaunist tütarlast nägi. Ka põtra kenaks noormeheks muutes sosistati midagi omaette ja temagi võttis hetke pärast inimese kuju.
Neiu ja noormees armusid silmapilkselt. Nad läksid elama ühte väiksesse paika Eestimaa südames ja said lubatult ka palju armsaid lapsukesi, kes omakorda said lapsed ja nende lapsed said jällegi lapsed ja nii edasi ja edasi…
Ingrid Kokmann
6.a klass
Räpina Ühisgümnaasium
Õp. Maie Oper
Roheline kala
Tegelased:
Poisid Kaarel ja Margus
Mehed Sass, Suur-Peeter, Rahatuus Raplast
Tegevuspaik:
Üks väike külake kusagil Eestis
I
Laval on teadete tulp, kus on kirjas järgmine teade: „Kes püüab Kallaneeme jõest Rohelise kala, seda ootab auhind 10 000 krooni. Ühendust võtta ainult tõsistel kalameestel, naljategijatel palun mitte üritada. Täpsem info numbril 555 0037.
Rahatuus Raplast.“
Lavale tulevad 2 poissi, kaarel ja Margus. Nad loevad kuulutust ja arutavad omavahel:
M (unistades): Oleks vahva küll sellist rahasummat saada!
K: No võtame siis selle kalapüügi ette, äkki näkkab!
M: Minu vanaisa rääkis, et Rohelist kala saab püüda ainult kahvaga.
K: No minul ju kahv kodus olemas, alustaks siis juba homme hommikul?
M: Nõus! Kohtume siis kell 6 hommikul! (Lahkuvad.)
Lavale tulevad kaks kahtlase välimusega meest Sass ja Suur-Peeter. Lähevad ja uurivad nemadki teatetahvlilt kuulutust.
S: Näe, kenake papp välja käidud ühe värvilise kala eest. Mõtle vaid, roheline kala, on see mingi nali või? (Urgitseb tikuga hambaid ja sülitab.)
S-Peeter (kõhvitseb pead ja kergitab pükse, kahtlevalt): No ei tea midagi, äkki prooviks või? Ammu pole rahakrabinat kuulnud ja nüüd selline summa- silme eest võtab mustaks! Haarame õige homme hommikul õnged kaasa ja proovime!
S: No kuda arvad, teeme ära, kui raske see ühe kala kinnipüüdmine siis kahel mehel ikka võib olla! Roheline või punane – kui vaja, teeme ka lilla kala!
(Naeravad ja lähevad minema.)
II
Järgmine hommik, poisid on kahvaga jõe ääres, kostub hüüatusi: „Rahu-rahu, tõmba aeglaselt“.
K: Kuule, siit küll ei näkka, äkki prooviks sealt jõekäärust kõrkjate vahelt?
M: No proovime pealegi.
Lähevad koos teise kohta, nii kui kahv sisse pannakse, hakkab kahva sees madin.
M: Tule appi, sain vist mingi kala kätte! Tule appi, tõstame kahva üles, vaatame, kes sisse jäi!
Tõstavad kahva üles ja ongi piostel õnne – kahvas sipleb ilus roheline kala.
K (juubeldades): Vahva!
M (võtab mobiili ja valib numbri): Ma helistan kohe sellel numbril ja teatan Rahatuusale, et püüdsime Rohelise kala!
Telefonist kostab mehehääl: Rahatuus Raplast kuuleb!
M (erutusega): Me püüdsime täna hommikul Kollaneeme jõest Rohelise kala. Kuidas me teile kala üle saaksime anda ja kas see vastab ikka tõele, et me selle eest nüüd 10 000 krooni saame?
Rahatuus: Tore, poisid! Ega ma telefonijutu peale ikka sellist raha ei anna, jutu tõestuseks võtke kala kaasa ja kohtume paari tunni pärast Kollaneeme hotellis. Vaadake ainult, et kala seniajani elu ja tervise juures püsiks!
M: Olgu nii, kohtume paari tunni pärast hotellis!
Poisid lahkuvad rõõmsalt, kala ämbris.
III
Lavale tulevad uuesti Sass ja Suur-Peeter. Sätivad ennast jõekaldale ja viskavad õnged vette.
S-Peeter: Nii, nüüd hakkame pappi püüdma! (Naerab.)
S: Jah, hakkame aga pihta!
Püüavad tükk aega, aga ei midagi.
S (vihaselt): Näe, päike juba kõrges taevas, aga meil ikka ei miskit.
S-Peeter (lööb käega, tõmbab õnge veest välja ja ütleb): Tead, võtame õige kala kohalikust poest, värvime roheliseks ja asi vask! Ega see rahajõmm sellest aru ei saa, kala on kala ja roheline on roheline!
Tõusevad, Sass valib mobiililt numbri. Mobiil on kõige vanem väljalase ja pika antenniga.
S (tähtsalt): Tsauki, papi! Saime su rohelise kala kätte, kuna pappi köhid?
Rahatuus (üllatunult): Oo, meeldiv uudis. Saame siis paari tunni pärast Kollaneeme hotellis kokku, minu poolt raha, teie poolt kala!
S (õnnelikult): Tehtud! Varsti näeme!
Mehed lahkuvad lavalt.
IV
Kallaneeme hotelli terrass. Laua ääres istub Rahatuus, sisenevad poisid ja mehed, kalad kaasas.
Rahatuus (lõbusalt): No ma näen, et siin on isegi kaks Rohelist kala! Olgu pealegi, aga mul on teile veel üks lisaülesanne, kes selle ära lahendab, on vaevatasu omanik! (Tõuseb püsti) Laske nüüd hotelli kokal need kalad ära keeta ja tooge siis mulle. Siis langetan ma oma otsuse, kes teist raha omanikuks saab! Ärge muretsege, olen peakokaga juba selles osas kokku leppinud.
Seltskond läheb õlgu kehitades hotelli kööki Rahatuusa soovi täitma.
Mõne aja pärast tuleb seltskond õlgu kehitades tagasi, mõlemal käes liud kalaga.
K (ehmunult): Ei tea, kas ta seda rohelist värvi kala ka sööma hakkab? (Võdistab õlgu.)
M (kurvalt): Eks see paistab!
Mehed aga sosistavad omavahel.
S: Meil ikka täna vist veab!
S-Peeter: Värvimise pettusest oleme nüüd puhtalt pääsenud, hea, et kala keetma pidi, kes siis nüüd veel kindlaks teeb, mis värvi ta algul oli!
Astuvad koos Rahatuusa ette ja asetavad taldrikud lauale tema ette. Mehed itsitavad poiste kala nähes ja Sass küsib nende käest:
„Noh, poisid, vihastasite kala roheliseks või“ (naeravad pisaraid pühkides totakalt)
Rahatuus (pühalikult): Nii, nüüd on aeg otsus teha. (peab veidi pausi, poisid seisavad argselt, mehed on juba ette kindlad, et nemad on võidumehed).
Rahatuus: Tseki selle rahasummaga saab endale poiste püütud kala, sest õige kala ei tohi ka keetes värvi muuta! (Ulatab tšeki poistele.)
Mehed katsuvad, et lavalt minema saavad.
K (hämmeldunult): Aitäh, aga mis maitsega see hõrgutis siis ka on?
Rahatuus (lööb käega): Tegelikult ei kõlba see kala üldse süüagi, see on üks röövkala, mis on mujalt vetest meile sisse toodud ja hävitab meie kohalikke kalu. Nüüd on asi korras ja minu töö tehtud. Veelkord suur tänu teile, poisid! (Lahkub lavalt.)
K: See läks küll meil hästi!
M: Jah, lõpp hea, kõik hea!
K (muigega): See kõlab ju lausa sedamoodi: „Eelista eestimaist kala!“
M: Tõesti-tõesti, kõik pole kuld, mis hiilgab!
Lahkuvad lavalt.
Eero Sonberg
6. klass
Kauksi Põhikool
Õp. Heli Möller
Hinnatõus
Tegelased: Lehm Roosi, vasikas Vissu, pull Arnold, siga Osvald ja kukk kanakarjaga.
Tegevus toimub heinamaal.
LEHM ROOSI (jalutab õnnetult karjamaal): Piimahinnad muudkui tõusevad, aga minu tasu seevastu kahaneb. Muu-padimuu!
PULL ARNOLD (kepsutab, nagu oleks veel poisike): Kallis Roosi, mul on sulle häid uudiseid! Kas sa tead, et piimahind tõuseb?
LEHM ROOSI (ükskõikselt): Jah ma tean. Mis siis sellest?
PULL ARNOLD (ehmunult): Kuidas, mis siis? Meie palk ju tõuseb siis ka! (Vaikselt) Õigemini sinu palk. (Häält tõstes) Me saama oma väikesele pojale teleka osta! Siis ta saab koos teiste vasikatega filme vaadata.
LEHM ROOSI (üllatunud näoilmega, sõrgadega seletades): Piimahind küll tõuseb, aga minu palk langeb. Nii otsustas minu peremees – talunik Valdur. Muu-padimuu!
VASIKAS VISSU (tuleb suure jooksuga ja viskab koti heinakuhja): Mamps ja paps, ma sain kollas „vända” (kahe). Cool, eks! Lehm ja pull hakkavad vasikaga riidlema, teda sakutama.
VASIKAS VISSU: Vaadake, onu Oss tuleb!
SIGA OSVALD: Tere! Sõbrad, mul on teile uudis! (Võtab taskust välja paberi.) Ma tegin skeemi, kuidas rikkaks saada. See on püramiidskeem. (Ülbelt) Noh, kuidas on?
KUKK (valjult sädistades): Kas meie ei saaks oma kanakarja munadega hakata äri tegema?
SIGA OSVALD (tähtsalt): Pean sellele mõtlema, aga hetkel on mul tegemist. Aidaa!
LEHM ROOSI (rõõmsalt): Osvaldi idee on ideaalne, minu teenistus viiekordistuks.
KÕIK KOOS: Teeme ära!
PULL ARNOLD (marsib minema): Ma lähen nüüd Eurovisiooni vaatama.
LEHM ROOSI (naerdes): Kallis, meil pole ju televiisorit.
Hedvig Heleen Saare
6. klass
Krootuse Põhikool
Õp. Imbi Vaikmäe
Miks kärnkonnal kärnad on
Kunagi ammu elas üks väike konnapere. Neil oli suur mure. Pisike konnapoeg oli väga tihti haige. Tal esines kulleseeast alates igasuguseid erinevaid tõbesid: mõnikord salapärane köha, teinekord jälle piinav nohu. Lisaks sellele olid tema esimesed ja tagumised koivad kogu aeg jääkülmad, seega ka krooniline madal kehatemperatuur.
Puberteedieas, kui väike pojake juba ilma sabata mööda tiiki ringi ujus, toimus midagi kummalist, mida varem mitte keegi näinud polnud ega millest keegi varem kuulnud polnud. Konnapoisi seljale tekkisid pisikesed punned! Kas oli see liigsest päikese käes kivil istumisest või olid punned tekkinud suurest ehmatusest, kui kurg ootamatult nokka plagistas, seda konnake ei teadnud. Ka reostatud tiigivesi ei saanud selles süüdi olla, sest meie, inimesed, olime sellel ammusel ajal veel arukad ning loodus meie poolt veel saastamata.
Mõne aja möödudes muutusid pisikesed muhukesed suurteks, koledateks ja kestendavateks kuppudeks. Kõigele lisaks hakkasid nad ka sügelema. Kuidas konnapoeg ka ei püüdnud, ikka tuli neid jälle ja jälle kraapida. Öö oli kõige hullem. Konnake muudkui kratsis ja kratsis ja tema tõbi aina süvenes.
Hommikul, kui ta üles ärkas, imestasid kõik pereliikmed poisikese välimuse üle. Konn oli täiesti kärnas! Kuhu ka pilk ei sattunud, ikka oli sealt näha jõledaid, suuri kärnataolisi arme. Et tõbi oli ennenägematu, käisid vaest haiget lohutamas ja vaatamas ka kõik naabritest sugulased. Lühikese aja jooksul nakatas ta nii sugulasi ja teisi konnast tuttavaid, kes olid viirusele meeletult vastuvõtlikud. Varsti oli see seletamatu tõbi muutunud kohutavaks konnaepideemiaks.
Nii saidki konnadest peaaegu üleöö kärnkonnad. Seda on nad siiamaani, sest nad pole suutnud oma kummalisele haigusele siiamaani rohtu leida.
Dairis Püvi
5.b klass
Räpina Ühisgümnaasium
Õp. Maire Alver
Mõtisklus
Mõte ei liigu,
pea on tühi.
Lind lehvitab tiibu,
keegi ei rühi.
Taas langeb lund,
ja kurvad on puud.
Veel möödub üks tund.
Ei olegi muud.
Väljas on pime,
on kahvatu kuu.
Keegi hüüab mu nime.
Kas mitte tuul?
On juba hilja,
uni tulebki peale.
Et töö kannaks vilja,
tuleb mõtelda heale.
Signe Ladva
5. klass
Kanepi Gümnaasium
Õp. Tähte Tagel
Kuidas tekkis leinakask
Vanal ajal ajas üks rikas mõisnik oma vaese talupoja koos tema naise ja kahe tütrega oma talust ära, sest talupoeg oli talle raha võlgu. Talupojal oli ainult üks hobune ja vana vanker, kuhu ta pani oma naise koos lastega ja natuke toidupoolist.
Nad rändasid mitu kuud, et leida endale elupaika. Väsinult ja pika otsimise peale jäid nad ühel õhtul kasemetsa puhkama. Mets oli nii kodune ja valge, et pere otsustas siia elama jääda. Järgmisel päeval hakkas mees oma perele hurtsikut ehitama. Selle hurtsiku ehitasid nad suure kase alla. Kase oksad varjasid peret vihma ja päevase palavuse eest.
Möödus palju aastaid. Kask teadis kõiki pere muresid ja nende rõõmud olid ka kase rõõmud. Aastad möödusid kiiresti, lapsed läksid suurde maailma õnne otsima. Mees jäi oma naisega kahekesi. Varsti suri naine. Vana mees jäi üksi. Kõik rõõmud ja mured jagas mees vaid kasega. Kask ulatas oma oksad mehe õlgadele, paitas tema põski, mis olid märjad pisaraist. Kui mehel oli rõõmus tuju, lehvitas kask oma okstega.
Ja siis tuli mehe viimane päev, tema väsinud silmad läksid igavaseks kinni. Kask nuttis mitu päeva ja ta oksad langesid aina allapoole. Viimaks ulatusid kase oksad mehe hauale. Nii jäidki kase oksad igaveseks alla rippuma. Seemneist, mis lendasid sellelt puult, kasvasid sama ilusad langevate okstega kased, mida inimesed hakkasid nimetama leinakaskedeks.
Anti Samsonov
5. klass
Orava Põhikool
Õp. Milvi Raudsep
Miks Eestis on orud
Ammu, palju aastaid tagasi oli Eestimaa ühtlaselt tasane, nii ühtlane, et kui olid Põhja-Eestis, võisid vabalt vaadata Lõuna-Eestit. Vaadet ei piiranud ükski küngas.
Aga ühele loomale see ei meeldinud. See oli mutt. Mutt mõtles, et kui Eesti on nii sile, siis pole privaatsust ollagi, kõik näevad, mida sa teed. Mutt tahtis, et oleks mäed ja orud, kuhu saaks peitu minna, kui on palav või tahad olla omaette.
Mutil tuli idee: “Ma oskan ju kaevata. Miks ma ei kaeva siis juba? Hakkan tööga pihta öösel!” Kui saabus öö, siis mutt läkski koos oma kaaslastega kaevama. Nad kaevasid õige mitu orgu ja mäge ning küngast.
Hommikul ärkasid teised loomad ja mis nad nägid? Nad nägid, et on tekkinud orud ja mäed. Mõnes orupõhjas sillerdasid järvesilmad ja looklesid jõekesed, orgude nõlvadel haljendas muru ja õitsesid lilled. Nad olid õnnelikud.
Kõik hakkasid otsima seda olendit, kes oll looduse ühe ööga ümber kujundanud. Suure otsimise järel leidsid nad muti, kes oli hirmul ja varjas end urus. Ta kartis, et loomad on pahased. Aga tuli välja, et nad olid hoopis õnnelikud. Mutt vaatas oma töö üle ja tundis uhkust. Sellest ajast peale ongi Eestis orud ja mäed.
Mariel Põ1d
5. klass
Krootuse Põhikool
Õp. Imbi Vaikmäe
Juhtum rongis
Algas suvevaheaeg ja Sulev, kes oli just 1õpetanud 5. klassi, otsustas selle veeta Tallinnas oma vanema venna juures.
Tartust väljus viimane rong Tallinnasse kell kümme õhtul. Vend lubas rongile vastu tulla, sest nii hästi Sulev Tallinnat veel ei tundnud, et üksi rändama hakata. Sulev istus rongile ja sõit võis alata! Et aeg kiiremini mööduks, luges ta ajakirju ja kuulas mp3 mängijat.
Järsku rong seiskus äkilise pidurdamisega. Sulev vaatas aknast välja ja nägi, et peatuti Aegviidu jaamas. Sulevi vagunis olid veel mõned reisijad, kuid need tukkusid peatumisest välja tegemata edasi. Rong seisis juba kümme minutit ja Sulev muutus rahutuks. Ta tahtis konduktorilt küsida, milles asi. Konduktori leidis ta esimesest vagunist, aga ka see magas norinal. Poiss püüdis teda äratada, aga lootusetult. Sulev otsustas asja edasi uurida ja vedurijuhiga rääkida. Veduri masinaruumis aga polnud hingelistki. Mida küll ette võtta? Et lugu hakkas imelikuks kiskuma, seda taipas Sulev nüüd raudkindlalt ja poiss otsustas ühe jaamavahe tagasi minna, sest Jäneda asus 1ähemal kui Mustajõe peatus, mis asus eespool.
Mööda liipreid jalutades nägi Sulev äkitsi mingeid tulesid vilkumas. Omaette arutades, et ei tea, mis tuled need küll võiksid nii hooletult liikuda, liikus mehehakatis vapralt edasi. Tuled aga muudkui lähenesid ja lähenesid ning kostma hakkas vihast jutukõminat. Sulev järeldas, et teine rong see olla ei saa, järelikult võis see olla vaid dresiin.
“Hei, kes te olete?” hõikas ta, aga vastust ei järgnenud. Selle asemel tundus hoopiski dresiin kiirust lisavat ja hääled veel kriiskavamaks muutuvat. Poisi naha vahele puges hirm ja ta pidas targemaks tagasi rongile joosta, juhtugu siis, mis juhtub! Lõõtsutades ja aeg-ajalt hirmunult üle õ1a tagasi vaadates jooksis poiss nii kuis jalad võtsid, aga saladuslik masin puhkis ähvardavalt tal kandadel.
Rongini jõudes hüppas poiss vagunisse, saladuslik jälitaja samuti. Sulev jooksis, tagaajajad samuti. Nii tormas ta vagunist vagunisse, sammud ja jutukõmin tema kannul. Viimasesse vagunisse jõudnud, püüdis poiss selga vastu ust surudes jälitajatest vabaneda, aga tema jõud oli otsakorral ja vaenlane tugevam, kui ta arvata oskas. Poiss andis alla, ise hirmust värisedes. Ta sulges silmad, tõmmates end kõssi ja oli valmis kõige hullemaks.
Tugev käsi haaras ta õlast ja raputas teda kõvasti: “Sulev, ärka juba, sa oled Tallinnas!” Silmi lahti tehes taipas Sulev, et oli sõidu ajal magama jäänud ja see käsi, mis teda õlast raputas, kuulus tema vanemale vennale. Märgates, et väikevend rongist ei välju, taipas ootaja teda otsima tulla ja nii ta magava Sulevi eest leidiski. Küll oli Sulevil hea meel, et kõik eelnev vaid uni oli olnud! Et vaheaeg oli alanud seiklusega, olid poisi ootused suvele veelgi suuremad, sest mine sa tea..?
Eero Sonberg
5. klass
Kauksi Põhikool
Õp. Heli Mö1ler
Muusikal “Tuhkatriinu ” Linnahallis
Laupäeval, 7. jaanuaril toimus Tallinna Linnahallis muusikal “Tuhkatriinu”. Etenduse lavastas Eero Spriit. Etenduses oli kasutatud hästi palju ilutulestikku. Näitlejatel olid ilusad kostüümid, laval vahetusid põnevad dekoratsioonid. Osades esinesid tuntud näitlejad ja lauljad.
Tuhkatriinu osas oli Nele-Liis Vaiksoo, printsi mängis Bert Pringi, kuninganna rollis oli Helgi Sallo, kuninga osa mängis Tarvo Krall, ristiema osas oli Eda-Ines Etti. Võõrasema mängis “Õnne 13- st” tuntud Anne Veesaar. Võõrasema ühe tütre nimi oli Õnne, seda rolli mängis Marika Vaarik, teise tütre nimi oli Anne, Anne osa mängis Eva Püssa.
Etenduses oli palju tegelasi ka väiksemates osades. Tuntumad osavõtjad olid Lauri Pihlap, Rolf Roosalu ja Kaido Põ1dma. Etenduses oli palju tantse ja ühislaule. Laval juhtus ka väike äpardus: ristiema rollis mänginud Eda-Ines Ettil ei töötanud mikrofon. Esimesed laulud laulis Ines ilma mikrofonita ja neid laule ei olnud saali kuulda. Õnneks viga parandati ja etendus jätkus.
Kui ostsid kava, said ka kaasa limonaadi ja šokolaadi. Šokolaadi peale oli kirjutatud “Tuhkatriinu”. Kohapeal müüdi ka Tuhkatriinu särke ja Inese CDsid. Muusikal “Tuhkatriinu” sobib vaatamiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele.
Helger Hääl
5. klass
Orava Põhikool
Õp. Milvi Raudsepp
Nina
Minu nina on minu nina,
seda tunnen ainult mina.
Kui nohutab mu nina,
siis nohu tunnen ainult mina.
Nina ainult üks on peas,
seda lugeda ei saa veaks.
Kui ninaga midagi juhtuma peaks,
siis ma ninarikkuja ära neaks.
Kõigil erinev on nina,
minu ninast huvituma ei pea sina.
Kõige keskele topib end nina,
seda tean ikka mina, tead sina.
Nina ütleb, mis hea, mis paha.
Küüslauku näiteks mu nina ei taha!
Tunneb kaugelt, kus komm või lilled.
Ärge küsige:”Nina on milleks?”
Anne-Liis Lõhmus
7. klass
Orava Põhikool
Õp. Milvi Raudsep
Ats ja võrr
Võrr nüüd sõitis vastu puud,
Ats see murdis mitu luud.
Valu teevad käsi, jalg,
poisi huulil nutuulg.
“Muidu oli poiss nii viks,
nüüd on pätt, sest käel ju kips,”
naabrinaine sosistab,
teistelegi siristab.
Täna algab krossipäev,
Võrri-Atsi hinges vaev.
Poisid aina vuristavad,
oma võrre põristavad.
Suurel hüppel kukkus Ets,
maandumiseks oli mets.
Katkestas siis Kristo Semm,
akul lahti põrus klemm
Pärast sõitu Raido Nei
võttis kinni politsei.
Hobiklassis võitis Rokk
teda aitas üürgav makk.
Koju lonkas Võrri- Ats
oli talgi olnud mats.
Tuleb unustada ülbus,
trenniajaks leida julgus.
Jaagup Jõgela
7. klass
Värska Gümnaasium
Õp. Ilme Hoidmets
Milvi Hirvlaane – ajaloolane parimas mõttes
Arvan, et olen hakkama saanud omamoodi julgustükiga, püüdes saada aimu oma lähedase sugulase ajaloolase Milvi Hirvlaane töödest ja tegemistest.
Igal tegevusel on alati aeg, põhjus ja algus. Tundub, et lapsed, kes armastavad omaette nokitseda raamatute ja kirjatööde kallal, jätkavad seda tegevust ka hilisemas elus. Nii vist ka Milvi Hirvlaane. Ükski tema kirjatükk ei sündinud kunagi soovist silma paista, kui keegi juhuslikult niimoodi peaks arvama. Tavaliselt sündis kirjapanek päevikusse või mujale, lugu ajalehte, artikkel teadusajakirjale või ka raamat pikemat aega pakitsema hakanud tundest, et ei saa kirjutamata jätta. Siis ta võttiski aja maha ja tegi mõtted teoks. Kui ta leidis, et töö ei kukkunud hästi välja või leidis seda keegi teine, siis tegi vapper naine uue variandi kuni arvas, et ka asjasse mittepühendunu saab nüüd kõigest aru. See ei kehtinud muidugi kirja kohta, mis tuiskas välja esimese emotsiooniga. Aga ka praegu on tal veel võimalus 6-10 kirjavahetuse kaudu oma mõtteid ja tundeid jagada, kõigiga küll mitte igal nädalal, kuid aasta jooksul kasvab kirjade arv ikka poolesajani või enamaks – enamik neist saksa keeles Saksamaale, Rootsi, Ameerikasse ja Prantsusmaale.
Huvi kirjutamise vastu sai alguse kooliajal kirjandeid kirjutades ja huvitavaid raamatuid lugedes. Mõnikord tekkis vajadus mõtteid, muljeid, uudiseid, teadasaamisi kõigepealt enda jaoks kirja panna. Nii alustavad tüdrukud sageli oma päevikupidamist, nii ka tema. Edasi tulid koolis kirjandid, aga mõnikord tekkis vajadus või tahtmine kirjandite teemasid ka kodus ise välja mõelda ja kirjutada. Keskkooli ajal loeti mõnikord tema kirjand ette. Esimene artikkel Noorte Hääles kajastas mingit koolielu sündmust. Edaspidi hakkasid ajalehelood sagenema ja siis tuli aeg, mil neid juba ajalehe poolt telliti. Paljud lood olid seotud mingi kindla teema tutvustamise vajadusega. Näiteks kippusid Kanepi kultuurilugu ja huvipakkuvad minevikuseigad unustuse hõlma vajuma, sest ajakirjandus eelistas kirjutada “helgest” tänapäevast ja minevikus sorimist peeti halvaks kombeks. Kanepi kultuuriloost polnudki midagi eriti lugeda. Vaid mõnes kodus olid hoolikalt hoitud vana brošüürike Kanepi, tuletõrjeraamat ja laulupidude kavad.
1975. aastast alates hakkasidki ilmuma seoses kihelkonna 300. aastapäevaga pikemad lood rajoonilehes Koit. Juba ülikoolis õppides oli Milvi Reinfeldt-Hirvlaanel arhiividest ja raamatukogudest väga paljud dokumendid oma lõputöö jaoks ülikooli ajaloo osakonna lõpetamisel käsitsi ümber kirjutatud. Ajaloolasena soovis ta neid väga jagada oma kodukandi rahvaga, eriti Kanepi kooli õpilaste ja õpetajatega. Nii need pikad kümneloolised “joonealused” ilmusidki. Siis hakkasid ka ajalehed Võrumaa Teataja ja Viruskundra huvi tundma vana Võrumaa pärliks olnud Kanepi kihelkonna kultuuriloo vastu ja nii läkitati kirjatöid sinnagi. Oma kirjatööde täpse arvu nimetamisega jääb autor praegu jänni.
Kanepi kultuurilooga seotud teema on Milvi Hirvlaanel olnud hobiks palju aastakümneid ja uurimused pidid olema tehtud töövälisel ajal ega tohtinud häirida põhitööd ülikoolis.
1976. aastal asus Milvi Hirvelaan teadusliku sekretärina tööle Tartu ülikooli; 1980. aastal töötas ta vanemteadurina teaduse ja kõrgkooli ajaloo laboratooriumi juhatajana. Ülikoolis oli põhiülesanne kolmeköitelise ülikooli ajaloo koguteose koostamise korraldamine. Töid oli palju ja mitmekesiseid. Enamus neist tuli esitada vene keeles.
Esimene trükitud raamat “175 aastat Tartu Ülikooli taasavamisest” ilmus 1981. aastal. 1996. aastal jõudis lõpuni neli lõpetamisjärgus käsikirja ülikooli ajaloost, mis paraku jäidki ilmumata suurte ümberkorralduste tõttu. Vahepeal aga valmis veel kaks raamatut maadeuurija admiral Ferdinand von Wrangellist tema 200. sünniaastapäeva puhul. Need olid paljude teadlaste uurimistööde tulemused, mida Eestis esmakordselt juubelikonverentsil tutvustati.
Puhkusele jäänuna avanes aga võimalus tegelda uurijal oma meelisteemadega, kõige sellega, milleks töö ajal mahti polnud. Nii nägid trükivalgust 1999. aastal kaks raamatut: “Kanepi hariduselu lätetel” (58 lk) ja “Põlva Keskkooli esimese lennu kroonika” (88lk), mõlemad tuli “oma kulu ja kirjadega” välja anda. Sama saatus oli mahuka raamatu “Johann Philipp von Roth” (2000, 290 lk) väljaandmisel. Oma õla pani alla aga vallavalitsus raamatule ”Kanepi kool läbi kahe sajandi” (2004, 308 lk), mille trükikulud tulid juba kooli organiseerimisel. Aga üks mahukas raamat on trükitud ja trükikojas köidetud vaid ühes eksemplaris, see on “Salme raamat” (2004, 250 lk) ja üks raamat kahes eksemplaris (1998 Johann Philipp von Roth). Viimane suurem töö, millest sai raamat 2000 eksemplaris, oli “Põlva Ühisgümnaasium ajast aega” (2005, 330 lk). Selle trükikulud kandsid majanduslikult heale järjele jõudnud vilistlased.
Milvi Hirvlaane väidab nagu Tammsaaregi: “Ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm. Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi. Päris õnnelikud on need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja.” Nii ei hooli ta sellestki, et raamatute koostamisega rikkaks ei saa.
Varsti koputab seitsmes aastakümme mu vapra vanatädi uksele, kuid ikka leiab ta, et mõni fakt vajab kontrollimist või ümberlükkamist, siis tuleb tal arhiivides, muuseumides, raamatukogudes tuhnida nii kaua, kuni leiab rahuldava vastuse. Kas just tõe? Ta ei loe ennast kunagi lõpliku tõe kuulutajaks. Eesmärk on ikka üks ja seesama: kõik, kes Kanepist pärinevad või siin elavad ja selle paiga vastu huvi tunnevad, saaksid teada, kuidas vanasti oli, mida tehti, mida mõeldi.
Tahaksin lõpetada tädi Milvi sõnadega: “Kanepi kihelkonna kultuurilugu on nii rikkalik, et seda ei jõua ilmselt mina enam kõike läbi künda ja rahvale tagasi anda. Aga niikaua, kui mõte liigub ja veel aega antud on, tahan seda rõõmuga teha. Ilukirjanduslikke raaamatuid ei ole ma seni veel proovinud kirjutada, kuigi Kanepi kihelkonna kultuuritegelased on kõik niivõrd põnevate elulugude ja eluseikadega, et igaühest võiks saada mõne ajaloolise romaani kangelane. Mine tea, võib-olla kunagi proovingi, kuigi seda hästi uskuda ei tahaks!”
Usu ikka!
Anete Kramp
8. klass
Kanepi Gümnaasium
Õp. Külli Pettai
Koju
Üks väike teerada
läbi paksu lume
viib koju sel hilisel tunnil
ka kõige pisema.
Juba paistabki kaugelt
see lumine viilkatus.
Toas ootavad ema ja isa
ning kass nimega Miisu.
Nii hubane on olla,
kui kaminas põleb tuli
ja õues sajab
laia valget lund.
Tundub, nagu aeg jääks seima
sel vaiksel tunnil,
mil tukastad kamina ees
ja mõtled, kui hea on kodus.
Kadriliis Rämmann
8.b klass
Räpina Ühisgümnaasium
Õp. Maie Oper
Telefon
Istun toas ja õpin.
Trrrrrrrrrrrrrrrrr – heliseb telefon.
„Tere, kas on keegi täiskasvanu toas?“
„Ei, aga kes küsib?“
„Helistan ajakir…“
Kes kurat nendega küll rääkida viitsib?
„Halloo!?“ (hi-hii!)
Pi-pi-pi-piiiiiiiii…
„Ups!“
Mina küll mitte.
„Head aega!“
Kirjastused, kirjastused! Jätke MIND
ometi
RAHULE!
Saite aru?
Miia-Meiki Visnapuu
8. klass
Orava Põhikool
Õp. Milvi Raudsep
Kevad
Aegamööda sulab
jääpurikas me aknal
ja kaugustesse vulab
jõevoolus lumepall.
On põllulapid heitmas
me ümbert lumerüüd,
on loodus vaikust peitmas,
taas kostmas linnuhüüd.
On koltunud rohututid
taas elluärganud
ja värsked lillenutid
sealt vahelt tärganud.
Ja puudel kõrvad rohelised
nüüd tekkinud nõnda ruttu.
sa alles avastasid need,
kui kõik kaob kevaduttu.
Marianne Koel
9. d klass
Põlva Ühisgümnaasium
Õp. Ülle Sillamäe
Tule alla!
Tule alla, Alla!
Alla! Tule alla!
Tule, teeme tule alla, tule!
Teeme tule, tule alla,
kui sa, Alla, tuled alla.
Lõpuks Alla alla tuli,
tuli alla, tekkis tuli…
ja meie Allaga vaatasime pealt.
Marija Jurtin
9. klass
Saverna Põhikool
Õp. Ivi Luht
Lehed
Lehed langevad,
surnud kehad.
Surmast kanged nad,
kahetsevad.
Elu on liiga lühike,
tehtud liiga vähe.
Sünnipaik neil ühine,
lahku nad ei lähe.
Reas järjest seisavad
raagus suured puud.
Nende alla heitnud on
lehed hunnikus.
Surmarüü neil tuhmumas,
ühine on värv.
Lume alla mattuvad,
kaob neist viimne jälg.
Kristi Kaldmäe
8.a klass
Räpina Ühisgümnaasium
Õp. Maie Oper
Sina
Sina olid see, kes pani mind naeratama
isegi siis, kui mul polnud selleks tuju.
Sina olid see, kes mõtles minust terve päeva,
nii et ma luksudes ringi käisin
ja teised selle üle naersid,
kuid mina ei hoolinud sellest.
Sina olid see, kes lausus mulle armsaid sõnu,
mis iialgi ei lõppenud.
Sina olid see, kes pani mind laulma
kõige kaunimaid ja erilisemaid lauluviise.
Sina olid see, kes ütles, et minu silmad on kõige säravamad
ja minust paremat ei ole.
Seda kõike tegid Sina.
Kuid vaata, mis sellest kõigest saanud on,
kui Sind enam minu kõrval pole –
minu silmadest voolavad ainult pisarad,
minu lauluviisid on igavad ja mõttetud,
minu naeratus on kadunud.
Ma tahan neid kõiki tagasi,
kuid eelkõige tahan tagasi Sind,
sest minu jaoks oled Sa maailm.
Kerli Hüsson
9.b klass
Räpina Ühisgümnaasium
Õp. Maie Oper
Pärtel Pend
Te võistlusest ma osa võtta soovin,
nüüd vemmalvärssi veeretada proovin.
Mu naabrimees … ta – tõsi küll – on surnud nüüd,
see ongi minult talle väike järelhüüd.
Mu naabri nimi oli Pärtel Pend
või vähemalt nii nimetas ta end.
Tont teab, mis toimus tema pea sees,
sest üldse oli ta üks isevärki mees.
Pisikeseks preilnaks ta mind hüüdis,
mind enda poole külla saada püüdis.
Kui esialgu pelgasin ma minna,
siis pärast siiski seadsin sammud sinna.
See naabri kodu viis mind hämmastusse …
Ta aastaid kogund oli jaaniusse!
Pend rõõmsal meelel näitas kollektsiooni,
tõesõna – imeväärt ekspositsiooni.
Kord imekaunil soojal õhtul juulis
mu naabrimees verandal miskit pruulis.
Ta õhtul tarbis seda eliksiiri,
kuid – kahju küll – ei pidanud ta piiri.
Sest joogist julgust sai – kindel tema võit!
Seejärel metsa otsima läks sõnajalaõit.
Vist unustas, et jaanipäev on läbi …
Sealt leitigi ta, hambus männikäbi …
Siis lammutati tema hurtsik logu,
üks muuseum sai ta jaaniussikogu.
Ma siiani ei tea, mis temast mõelda,
see ongi kõik, mis mina oskan öelda.
Marija Jurtin
9. klass
Saverna Põhikool
Õp. Ivi Luht
Kahekesi rannaliival
On hommik nagu iga teinegi. Päikesekiired tungivad aknast täpselt silma. Äratuskell heliseb valjusti nagu igal hommikul, kuid tänane hommik on kuidagi teistsugune. Ümbruses on kõik sama, aga südames on midagi rasket ja murettekitavat. Antud hetkel ma ei mõista, mis see on.
Panen ennast riidesse, seejärel kõnnin kooliteel, vaatan ja otsin teda – oma tüdrukut, keda ma kõige tähtsamaks pean. Ta lubas mulle vastu tulla. Järsku kõnnibki ta aeglaselt mäe nõlvalt alla minu poole. Jooksen talle vastu. Ta kallistab mind ja naeratab tagasihoidlikult. See naeratus ja kallistus on samuti teistsugused kui varem. Me kõnnime kooli ja tee peal räägib ta mulle, et me võiks õhtul randa tähti vaatama minna. See mõte meeldib mulle väga ja ma nõustun.
Koolis mööduvad tunnid linnulennul, aga ikka kripeldab südames midagi. Ja sähvatused, need arusaamatud sähvatused, mis aeg-ajalt silme ette tulevad. Ma ei mõista, mis neid tekitavad. Mööduvad ka viimased tunnid ja ta ootab mind kokkulepitud kohas, kust me hiljem randa jalutame. Väljas on juba pime. Taevas paistab täiskuu ja tähed säravad kui kristallid veepinnal. Me istume kahekesi rannaliival ja räägime – see on parim.
Kuid järsult puruneb kõik. Ta ütleb mulle, et läheb teise riiki õppima ja ei tule arvatavasti kunagi tagasi. Unistused ja lootused purunevad tuhandeks killuks vastu kaljuserva. Nüüd taipan seda, mis terve päev südant vaevas. Järsult said sähvatused silme ees tõeks. Ma ei saa enam midagi teha ega ette võtta. Ainsaks sooviks on, et aeg peatuks ja me jääks kahekesi igaveseks siia rannaliivale.
Taavi Loog
8.b klass
Räpina Ühisgümnaasium
Õp. Marika Ääremaa
Võib ka nii juhtuda!
Kenal varajasel hommikutunnil jalutasin sõpradega kõrbes. Jutustasime niisama ja muljetasime eilsest peost. Olime nii jutuhoos, et ei pannud tähelegi meie poole liikuvaid inimesi. Paljugi kes kõrbes jalutavad!
Kõik, mis korraga juhtus, juhtus nii kiiresti, et mul ei õnnestunud koos kaaslastega põgeneda ja puuri mind pandigi. Vabanduseks lisaksin, et jalg polnud mul veel paranenud ja nii see siis läkski.
Suruti mind puuri ja tassiti kõrbest välja. Ei möödunud just palju aega, kui leidsin end lennukist lendamast.
Lend oli väga pikk ja väga tüütu. Igatsesin kogu teekonna vältel kohutavalt koju tagasi! Viimaks, kui maandusime, tõsteti mind lennukist välja ja kuulsin, et olen Tallinna lennuväljal. Suurlinnas polnud mul olnud juhust viibida, aga võõrastest linnadest ja maadest olin ma loomulikult kuulnud, eks ikka rändlindude käest.
Niisiis unustasin pika lennu vintsutused ja kohtusin oma uue perekonnaga – nii nad ennast nimetasid.
Minu uueks koduks sai kesklinna suures kivimajas viietoaline korter. Algul tõsteti mind söögitoa lauale ning inimesed istusid laua ümber ning vahtisid mind. Et nad tundusid minu vastu sõbralikud olevat, unustasin ka mina ettevaatuse ja näitasin end eputades igast küljest. „Oh kui armas, oi kui nunnu,“ kuulsin ma pisemate inimesehakatiste suust ja see meeldis mulle.
Lõpuks viidi mind tuppa, kus oli soe ja palju taimi. Puurist mind enam välja ei lastud. Paar nädalat hiljem jättis perenaine peale hommikusööki minu puuri ukse kogemata lahti ja kohe tekkis mulle sada jalga alla, sibasin puurist välja ja hakkasin korteriga tutvuma. Aega mul selleks oli, sest kõik olid tööle või kooli läinud.
Kõrvaltoas oli riiulitel reas palju raamatuid, mille otsas ja vahel ma rõõmsasti turnima hakkasin. Kahjuks või õnneks ajasin ma oma pika sabaga mõne köite maha ja see vallandas terve raamatulaviini, nii et ruttu oli üks riiulitäsi raamatuid põrandale kukkunud. Proovisin hambaga ettevaatlikult üht vanemat juturaamatut ja see tundus päris maitsev olevat ja siis näkitsesin ka ühte uuemat teatmeteost magustoiduks. Selle lehed aga olid nii kanged ja libedad, et ei tahtnud kuidagimoodi kõrist alla minna. Et juba söögilaud nii rikkalikuks osutus, proovisin ampsata nii siit kui sealt.
Minu lemmikraamatuks osutus üks viimastest, nimelt „Eesti keele seletav sõnaraamat“. Selle raamatu lehed olid nii mõnusalt pehmeks loetud ja neid jätkus kauaks. „Mitte ei saa ma aru, miks uuemaid raamatuid nii libedale ja kalgile paberile trükitakse!“ mõtlesin ma seejuures. Ja veel mõtlesin ma, miks ei oleks võinud ka kõrbes raamatuid olla, on need ju nii toitvad ja täidavad hästi kõhtu! Jõudsin arusaamisele, et minu haige jalg on mulle palju kasu toonud, sest kui ma oleksin põgeneda suutnud poleks ma ju sellisesse toiduparadiisi sattunud…
Äkki aga sai mu paradiis otsa – peremees tuli koju, astus tuppa, seisatas viivu ja karjatas südantlõhestavalt. Sain vaistlikult aru, et mul oleks targem kiiresti puuri tagasi joosta ja magamist teeselda. Nii ma ka tegin ja püüdsin leida lahendust küsimusele, miks ta sedasi endast välja läks – kas ei meeldinud talle järsku, et olin tema õhtusöögi nahka pannud? Ehk oleksin pidanud temale rohkem jätma? Igatahes sulgesin ma hirmust silmad, nähes vihast puhkivat meest enda puurile lähenemas.
Võpatasin istukile – jälle jäi uni lühikeseks ja kes mul küll käskis õhtul neid ulmekaid vaadata, nüüd olin juba ise unes mingiks elukaks muutunud! Ennast voodist üles ajades ja riidesse pannes mõtlesin aga, et selline loom kuluks ehk eneselegi ära – sööks vahel mõne mittevajaliku paberi ära, oleks, keda süüdistada. Aga teisest küljest jälle – mine tea, äkki ei oskagi piiri pidada ja paneb kõik nahka, siis pole endalgi midagi lugeda! Kui juba loomad lugeda armastavad, ega siis minagi kehvem ole, ja pealegi on päris mõnus vahepeal raamatuid lugeda, selle asemel, et õhtud otsa valimatult telekat vaadata või arvutis istuda!
Mait Männiste
9. klass
Kauksi Põhikool
Õp. Heli Möller
Koolitee
Astun uksest välja, jumala pime ja külm on. Kell on kolmveerand kaheksa. Trepist alla saan täna koperdamata – jess!
Tee on ebaühtlane: autojäljed on külmunud, rööpaid terve tee täis. Murra või jalaluu! Seda lootust pole, et siia pisut liiva raputataks – tee pole nii tähtis. Mõnes kohas on päris libe, jää läigiks, kui nii pime poleks.
Valmistun laskuma kohalikest küngastest. No pole eriti vigagi, pisut kakerdamist ja… juba olen pihlakast möödas. Vahepeal tuleb kasutada väga eriskummalisi liikumisviise. Mõni kaugemalt jälgija ei saa arugi, millega ma tegelen: vahepeal liuglen, siis koperdan ja jooksen paar sammu, vahepeal panen käe maha… “Tont võtaks,” sisistan hammaste vahelt, kui jäätunud kamakas ootamatult jalgu jääb.
Parempoolset käänakut pisut pelgan, seal on lisaks jääle ka tee niivõrd kaldu, et raskusi on püsti püsimisega. Seekord tundub, et läheb õnneks.
“Tere!” hõigatakse selja tagant. Kuramuse naabri-Aavo, tema pärast oleks peaaegu maaühenduse tekitanud. “Tere hommikust!” vastan viisakalt ja jätkan ettevaatlikult kooliteed. Jälgin, kuidas naabrimees lausa kihutab mööda teed. Kuidas tema küll püsti püsib? Kas võib olla, et see saavutatakse aja jooksul? Küll ma viiekümne aasta pärast kah noorematele silmad ette teen?
Vaatamata viperustele, olen edukalt jõudnud bussijaama. Ohoo, aega kulus kõigest seitse minutit! Vennad pole veel järele jõudnud. Saan veidike hinge tõmmata, kui buss juba tulebki. Ainult et… valelt poolt. Olen liiga vara kohal, buss läheb alles Maaritsasse. See tähendab minu jaoks pea kümme minutit ootamist.
Vennad jõuavad kohale, buss ka. Rahvast on nagu ikka, saan seisukoha. Bussis käib igahommikune melu. “Mis uudist?” “Kas mata on tehtud?” “Jõle libe oli…”
Alleele pöörates jäävad kõik korraks vait, sest hoogne vasakpööre viib tasakaalust välja ja on vaja kiljuda. Minul ka. Naisterahva komme!
Sanna on enne mind väljunud ja ootab. Lobisedes jõuame koolimaja trepile. Sannal jääb jälle kinnas ukselingi kruvi või millegi sellise külge kinni. Ohates tõmbame ukse enda järel kinni – algab koolipäev.
Silva Pannik
7. klass
Saverna Põhikool
Õp. Ivi Luht
Kui ma ükskord suureks saan…
Kui ma ükskord suureks saan, sooviksin ma enda ellu kindlasti ka lapsi. No vähemalt ühte kindlasti, esialgu vähemalt. Kuid lapsed teadagi ei kuku taevast ja ennekõike pean ma neile (talle?) sobiva isa leidma. Ma arvan, et ikka mina leian endale mehe, mitte vastupidi!
Kust mina oma otsimistega siis pihta hakkaksin?
Seda isa ei tohiks ma leida internetist, tutvumiskuulutuste kaudu, tänavalt ega ka ööklubist, kindel see. Miks siis nii? Vat sellepärast, et internetis on väga libekeelsed sellid. Tutvumiskuulutusi panevad üles ainult meeleheitel inimesed ja ööklubidest leiab ainult peoloomi-pidutsejaid.
No eks tegelikult polegi tähtis koht, kust ma TA leian, vaid tähtis on TEMA ise. Ega ma kavatsegi paaniliselt ringi joostes lapsele isa otsima hakata. See õige tuleb kunagi, kui on õige aeg käes, ise minu juurde ja kui kõik läheb nii, kui peab (laulusalmgi ütleb nii), siis tuleb meeldimine, seejärel armastus, kooselu, võib-olla ka abielu ja siis muidugi lapsed.
Kui me ükskord koos lapsed saame, siis ma loodan, et ta ei jookse kohe minu juurest minema, vaid on ikka täiskohaga isa. See tähendab seda, et tema peab tööl käima, sest lapsel on esialgu ikka ema rohkem vaja kui isa ja emal on jällegi palju raha vaja, et kõikidel hea oleks! Muidugi peab tal aega olema oma lapsega koos olla, et hiljem võiks laps tema üle uhkust tunda.
Kui minu tulevane peaks mingil põhjusel alkoholiga sinasõpruse sõlmima ja see talle rohkem meeldima hakkab kui tema oma pere, siis jätan ma ta kindlasti maha, sest joodikuid ma ei salli ja sellist „eeskuju“ minu perre vaja pole.
Ja kui kord laps või lapsed pole enam väikesed ja on juba ise nii suured, et oma ellu astuvad, on varsti oodata lapselapsi ja rõõm kestab edasi!
Seega – kui ma ükskord suureks saan, soovin oma ellu kindlasti lapsi…
Tähti Tobreluts
9. klass
Kauksi Põhikool
Õp. Heli Möller
Lõunakeskuses
On neljapäevane pärastlõuna. Päike paistab, lumi on kiiskavalt valge ja külm näpistab, kui Kanepi Gümnaasiumi buss jääb turtsudes Lõunakeskuse ees seisma. Sumin bussis kogub tuure, kuid õpetaja püüab veel viimaseid õpetusi ja hoiatusi anda. Uksed avanevad ja peaaegu ühekorraga on umbes kolmekümneinimeseline summ väljas. Veel silmapilk ja kogu seltskond kaob.
Suur Lõunakeskus on jaotunud justkui kaheks: ühel pool ostjaid ootavad müügiletid ja valmisriiete read, teisel pool majesteetlikus rahus liuväli, kus jääpuhastaja teeb viimaseid tiire, jättes endast maha märja riba. Sinna see kari kaobki.
Täistunnini on veel paar minutit, kui ootusärevad poisid-tüdrukud on täies koosseisus kogunenud väravate juurde. Need avanevad ja nüüd näitab juba igaüks, mida ta võib. Kõige uhkema kaarega liugleb Steven, tundub, et ta pole siin esimest korda – ikkagi üheteistkümnenda klassi noormees. Üheksanda omad võtavad talle tihedasti kannule.
Tüdrukute liuglemist saadavad naer ja kilked. No muidugi! Merli juba kukkus, aga see ei näi teda ehmatavat: Liisi tõmbab ühelt poolt, Lauri teiselt poolt ja sõit jätkub juba kolmekesi. Ja vaata, mida kaheksanda klassi tüdrukud teevad! Need on avastanud, et kahekaupa, käest kinni, on palju kindlam sõita. Nagu iluuisutajad kohe!
Aga kes on see heledapäine noormees, kes julgestab värisevate jalgadega tüdrukut? No muidugi, Kaider, kes muu! Džentelmenid pole kuhugi kadunud. Kaiderist võtab eeskuju Jarmo ja neidude näolt peegeldub selge rahulolu ja kas mitte veidi uhkustki.
Ettevõtmisele lisavad värvi fotoaparaatide välgusähvatused ja kilked: “Ära nüüd pildista!” Need kostavad küll rohkem soovina: “Vaata mind ja pildista!”
Pinkidele maanduvad esimesed väsinud liuglejad: masseeritakse sääri, kommenteeritakse sõitjaid ja mõned seavad sammud joogiaparaatide juurde – kõike peab saama täie eest!
Huikamine ja kilkamine paneb õpetaja Tarendi pingutama, kui ta püüab emotsioone vaigistada. Lõpuks ta veendub, et töö on asjata ja naer ning nali kuuluvad asja juurde – jää sumiseb nagu mesilastaru. Kukkumiste arv muudkui kasvab, kuid sellest ei tehta väljagi. Tõustakse ning näib, et liikumiskiirus muudkui suureneb. Alalõpmata jääb liuglejale midagi või kedagi ette. Õnneks ei näi piirdel selle vastu midagi olevat, kui mõni täishooga talle vastu sõidab. Pikk vile! Kas algavad mingid võistlused? Ei, paistab, et meie aeg on läbi. Kuulekalt lähevad kõik oma kappide juurde ja vaikse nohinaga harutatakse uisupaelu ja vahetatakse jalanõusid. Mõni proovib veel talvesaabastega uisusamme teha. Kapiuksed suletakse, kuulatakse ära ka õpetaja manitsemine, et kõik asjad tuleb kaasa võtta, ja hoiatus, et buss väljub täpselt kell kolm.
Lõunakeskuse kaubalaviin ja müüjad näivad lausa ootavat, millal meie seltskond oma rahakotte veidi tuulutaks. Kõik kaovad silmist, nagu oleks neil kuri kannul. Liuväljale sõidab taas jääpuhastusmasin.
Anete Kramp
9. klass
Kanepi Gümnaasium
Õp. Külli Pettai
Nähtamatu
Kogu oma elu oli ta olnud üksi. Ta oli üksik laps ja elas vanematega linnast väljas maal, kus ei olnud teisi temavanuseid lapsi. Kui algas tema koolitee ja kõik teised läksid koolimajja lõpuklassi õpilaste käekõrval, siis öeldi talle: „Ei jätku…“ Ja ta pidi selle tee üksi kõndima. Kui klassikaaslased oma uude klassi tormasid ja koos pinginaabritega tundi alustasid, pidi tema üksi algama esimesi koolitunde. Need liikusid tal niisama aeglaselt, kui paksud ja laisad kõutsid kamina eest.
Esimene ekskursioon, väljasõit ja klassiõhtu – need kõik kõndis ta läbi justkui unes, vaikselt ja üksi. Esimesed arad tantsimised, jalutamised, kallistamised ja suudlused tema elavatel ja lõbusatel klassiõdedel – ta oli kõigest pealtvaataja, nähtamatu.
Ta ei teadnud, kas tema kaasõpilased üldsegi märkasid tema olemasolekut. Ta nägi, kuidas riiukukkedest poisid tögasid mõnda aremat vaiksemat poissi või tüdrukut, kes nende arvates oli liiga teistsugune, et kõlvata nende hulka. Ta vahel isegi kadestas neid õnnetuid erilisi, sest nendega vähemalt suheldi, olgugi et mitte kõige paremal viisil. Kuid teda ei märgatud isegi siis, kui talle otsa joosti või varba peale astuti – mitte ainsatki hädist pilku või poolikut sõna.
Ta juurdles tihti selle üle, miks keegi teda ei näe. Mõtles välja kõige jaburamaid vastuseid: ta on üle kallatud nähtamatuks tegeva pulbriga, või et tal on ümber salajane keep, millepärast keegi teda ei näe, või siis on kõigi silmad kaetud imelike soomustega, mistõttu ta lihtsalt kahe silma vahele jääb.
Tal oli elav fantaasia. Vahel kujutas ta, et on kooli populaarseim tüdruk ja kõik ihkavad ta sõbrad olla, vahel aga unistas, et ühel päeval tuleb kooli kõige ilusam ja popim poiss tema juurde, võtab tal käest ja viib ära kaugele – kaugele pilvedemaale, kus terve elu on vaid lust ja lillepidu. Temast saaks riigi valitsejanna ning ta võtaks päevad läbi oma alamaid vastu ja kuulaks nende muresid, annaks nõu ja abi… kuid sellest unistas ta väga harva ja vargsi kuskil nurgas, kus keegi ei kuulnud ega näinud.
Kuid ühel tuulisel päeval juhtus midagi, millest ta ei julgenud unistada ega undki näha, midagi nii imelikku ja veidrat, et ta pidi selle üle veel pikalt juurdlema ja end korduvalt näpistama, et kindel olla, et kõik juhtus ilmsi.
Keset esimest tundi astus sisse direktor ja temaga koos… poiss. Direktor tutvustas teda klassile ja palus tal istet võtta, kuid vaba koht oli ainult tema kõrval. Poiss kehitas õlgu ja istus. Tüdruk ei uskunud oma silmi. Poiss vaatas talle otsa… ja naeratas!
Varsti tundis Tüdruk end muutumas, sest poiss oli vaimukas ja hea suhtleja. Tüdruk tundis mingit imelikku kipitust kurgus, mis tõusis ja tõusis kuni… naerulagin! Tüdruk naeris! Terve klass jäi vait ja vahtis teda, justkui oleks tütarlaps kuskilt maa alt tõusnud. Tüdruk aga ei suutnud end talitseda ja muudkui naeris ja naeris. Ta tundis, et võiks lõpmatuseni nii jäädagi naerma, sest see oli nii hea! Äkki märkas ta kõigi silmi enda peal. Ta vaikis, kuid need väikesed naerulohukesed tema põskedel ei vaikinud,vaid naersid edasi.
Nii möödusid päevad, nädalad ja kuud. Tüdruk tundis end õnnelikuna, ta tundis end elavana. Tütarlaps poleks eales osanud unistada, et maailmas leidub nii toredaid ja hoolitsevaid inimesi, inimesi, kes teda ka märkavad. Nüüd oli ta leidnud ühe – Poisi.
Kätte jõudis kooliaasta lõpp, kuid see polnud üldse mitte tavaline suvevaheaja algus, oh ei, see suvi pidi olema eriline. Nad pidid Poisiga minema matkama, ööbima telgis kuskil metsas ja järgmine päev paadiga mööda jõge kaljudeni aerutama. Tüdruk poleks midagi paremat osanud ette kujutadagi.
Sügis. Uue õppeaasta algus. Seda aastat tüdruk tõesti ootas. Jooksujalu tuli ta klassi, et näha Poisi rõõmust pakatavat nägu. Uksel ta tardus. Poissi polnud! Küllap jääb ta lihtsalt hiljaks, mõtles tüdruk ja istus. Esimene tund, siis teine, kuni päev oli möödas. Ta mõtles üha uusi ja uusi vabandusi Poisi jaoks: ta on haige, ootamatu sugulase sünnipäev, lähedase matused ja nii edasi.
Kuid poissi ei tulnudki.
Ta tundis ennast jälle muutumas. Naerulohukesed põskedelt kadusid. Tüdruk mõtles, et ei taha enam mitte kunagi naerda. Pikapeale unustasid ka klassikaaslased Tüdruku, sest ta oli jälle vaikne ja tusane, nähtamatu ja märkamatu. Üksi…
Kadi Kõllamets
9. klass
Vastse-Kuuste Põhikool
Õp. Maret Raudvee
Okasroosike
Ükskord ammu-ammu elas ühel kaugel maal imeilus printsess. Ta elas oma lossis ihuüksi ja oli kogu aeg kurb, sest ta ei tahtnud nii üksi olla. Ta ootas oma printsi valgel hobusel, kuid seda ei tulnud ega tulnud. Varsti oli printsess kurbusest ja üksindusest niivõrd väsinud, et ei tahtnud enam elada. Ta võttis noa ja torkas endale südamesse. Kuid mitte midagi ei juhtunud. Selle koha peale, kuhu oleks pidanud veri voolama, kasvas imeilus valge roos. Tütarlaps murdis selle ning pani vaasi. Ta võttis uuesti noa ning lõikas läbi oma veenid, kuid ka seekord kasvas verelombi asemele imeilus valge roos. Ta noppis ka selle ning pani vaasi…
Varsti oli vaasis kokku kaksteist pika varrega lumivalget roosi. Kui printsess siis üritas endale kuuli pähe lasta, pani ta vaasi kolmeteistkümnenda roosi. Printsess jooksis lossi kõige kõrgemasse torni, mille all kasvasid hiigelsuured roosipõõsad. Ta ronis torni katusele, vaatas veel korra vees peegelduvat punast kuud ning hüppas alla. Selle asemel, et haavadest roose kasvaks, hakkas tütarlaps aina sügavamale ja sügavamale vajuma, kuni oli täielikult uppunud. Kõik roosid, mis enne olid lumivalged, muutusid nüüd veripunaseks.
Läks mööda paar aastat, enne kui prints valgel hobusel lossi jõudis. Nähes veripunast roosimerd ümber lossi, hakkas tal natuke kõhe. Prints jooksis tuppa, kus pidi olema tema kaunitar, kuid voodi oli tühi ja tuba pime. Aken oli roosidega kaetud, nagu ka kogu ülejäänud loss. Tuppa pääses üksainus kuukiir, mis valgustas vaasi laual. Prints kõndis selle juurde ning nuusutas ühte neist meeletult punastest roosidest. Niipea kui ta lille puutus, valgus selle südamikust tema huultele verd. Prints oli otsekohe surnud. Selline oli printsessi kättemaks ootamise eest.
Maria Kinnunen
8.a klass
Põlva Gümnaasium
Õp. Maia Punak
Kaotus
Vaatan üles.
Väljas on nii külm.
Inimesed minu ümber vaatavad mind imelikult,
nagu mingit tõbist.
Kuid ma ei näe seda, näen ainult…
Vaatan ikka üles.
Tunnen vihmapiiska näol.
Tunnen, kuidas see libiseb,
nii vaikselt ja rahulikult.
Pühin selle ära, see teeb mind rahutuks.
Vaatan üles.
Sulen silmad. Raskeks läks.
Pööran pilgu kõrvale,
näen Sind ja Teda.
Tunnen piiska. See pole enam vihm.
See olen mina.
Ma ei suuda enam.
Mul on liiga valus.
Vaatan üles, näen ainult…
tähte, mis kuulus kord ainult meile.
See kustub!
Katrin Kurrusk
8. klass
Orava Põhikool
Õp. Milvi Raudsep
Kõigile
Lõputud teed ja käidud rajad –
kuuluvad kõigile.
Kõrvetav päike ja puu, mis pakub varju –
kuuluvad kõigile.
Tähistaevas ja sume öö –
kuuluvad kõigile.
Sombune ilm ja vikerkaar –
kuuluvad kõigile.
Tormituul ja vaikselt virvendav järvepind –
kuuluvad kõigile.
Sulavad jäämäed ja veetu kõrb –
kuuluvad kõigile.
Aga meie, kellele see kõik kuulub –
kuulume ainult teineteisele.
Maarika Mälton
8. c klass
Räpina Ühisgümnaasium
Õp. Maire Alver
Sinule
Kirjutan viimaseid lauseid
oma armsale ainukesele.
Kiri lõhestas näpud.
Jah, ma tean, et veritsen.
Miks küll pidid ära minema?
Ma just jõudsin naeratada.
Tunnetada, et Sa oled kohal.
Tunda soojust, mis kiirgas Su kehalt.
Kõndides üksi pargis, mõtlen
hinge kinni hoides,
et miks just mina pidin olema see,
kes tollel ööl möödudes Sinusse komistas.
Miljon aastat sellest,
mil Sind nägin viimati.
Kohtume siis taas, armas.
Saame näha seda kuud, mis tollalgi.
Artur Nagel
7.a klass
Räpina Ühisgümnaasium
Õp. Maire Alver
Ma olen…
Ma olen jää, mis sulab kevadel,
Ma olen süda, mis puruneb, kui tehakse haiget,
Ma olen viha, mida tunnen sinu vastu,
Ma olen õnnetu laps, kes on nurgas.
Ma olen rääkiv koer,
Ma olen lumememm, kuhu koerad soristavad,
Ma olen muusikakeskus, mis on põhjas,
Ma olen rate.ee, kus on palju pilte.
Ma olen mobiil, mis on su taskus,
Ma olen Di, mis on meesteajakiri,
Ma olen reformierakonna pliiats, mis kirjutab,
Ma olen arvutihiir, mis on arvutil.
Eks te siis arvake,
Kes ma tegelikult olen.
Keidy Nagel
7. klass
Orava Põhikool
Õp. Milvi Raudsep
Igavik
Palju, liiga palju armastust
absurdsusesse.
Palju, liiga palju mõtete blokeerimist,
tunnete eiramist.
Loodan, et varsti lammutatakse
need barrikaadid.
Me jääme igaveseks
vaid juhul, kui
suudame veenvalt bluffida.
Igavik algab hetkest,
mil domineerib vaid armastus.
Liialt baseerume valedele,
monteerime unistused reaalsusega.
Ning taas kaotavad mõtted tähenduse,
võimust võtab nahaalne vale.
Pole piisavalt tolerantsust,
pole võimalusi ega variante.
On vaid ahastav türannia.
Meeli valdab tormiline
mõtetesegadus.
Igavik algab nüüd.
Liivia Eomois
9.c klass
Räpina Ühisgümnaasium
Õp. Maie Oper
Aktuaalselt
Autol uus on spidomeeter,
rikki läinud kronomeeter.
Salongis diivan eksisteerib,
figuuri daamil eksponeerib.
Grammofoni kõrval gloobus,
mikroskoobil terav fookus.
Dotsent ideid seal genereerib,
pank aktsionäre ei premeeri.
Šeff promob infot personaalset,
seda teeb ta rituaalselt.
Idee võib olla globaalne,
lahendus vist geniaalne.
Harva näen ma resultaati,
ei saa kätte ta mandaati.
Šedöövreid otsib beibe blond,
kel ideaaliks on James Bond.
Nii on probleemid aktuaalsed,
lahendused virtuaalsed.
Argo Rõžikov
9. klass
Mikitamäe Põhikool
Õp. Vello Jüriöö
13. JA REEDE
Kui ma hommikul uksest välja astusin, polnud mul aimugi, et see päev nii sensatsiooniliseks kujuneb. Juba ärgates valdas mind kahtlane intuitsioon, mis päeva edenedes järjest võimendus.
Kooli uksest sisse astunud, blokeeris keegi persoon mustas mu tee garderoobi. Lähemal vaatlemisel tuvastasin, et see on mu pisike sugulane. Erinevalt minust tundis tema end ideaalselt. Irvitas, nii et vähe pole, vibreeris mõnda aega mu fookuses nagu friik ja siirdus siis oma asju ajama. Tunnistasin teda nagu idiooti.
Kabineti uksel põrkasin kokku oma klassivendadega, kes mu matavihikut kärsitult ootasid, et järjekordselt minu teadmisi enda huvides ära kasutada. Tegelikult teevad nad seda suhteliselt regulaarselt. Et mitte oma autoriteeti klassi kui kollektiivi silmis kaotada, lasin kodutöö massidesse liikvele.
Aga seekord jäime vahele. Direktorile. Resultaat – kõik saime ühed, kaasa arvatud mina, kuigi ma enesel süüd ei näinud. Järgnes muidugi pikk epistel prioriteetide teemal: kas mu armsad kolleegid ei peaks kodus arvutimängude asemel oma koolitükke tegema.
Meie pahameelepuhang muutus märkamatult agressiivseks diskussiooniks, kuna poisid kippusid oma seisukohti kaitsma ebatsensuurseid väljendeid kasutades. Resultaat – direktor jälle platsis, sellele järgnes pikk retooriline monoloog õpilaste korrektse käitumise teemal.
Antud päeva rumaluste registrisse mahtus veel nii mõndagi. Järgmisel vahetunnil tekkis poistel idee hakata praktiseerima nätsude pingi külge kleepimist. Nagu ikka, käis seegi tegevus detsibellirohke akustilise müra saatel, meelitades sündmuspaigale kohale teadagi kelle. Puändiks kujunes tõik, et proua direktriss istus nätsu otsa. Kommentaarid siinkohal on liigsed.
Ülejäänud koolipäev möödus poistel eelnevat episoodi parodeerides. Meie klass oli sel päeval tituleeritud vaieldamatult kooli kõige populaarsemaks.
Antud päeva positiivne moment oli see, kui koju jõudes ei leidnud ma vanemat generatsiooni eest. Seetõttu sain privaatselt kuulata grunget, maandades päeva jooksul kogunenud stressi. Matemaatilisi funktsioone otsustasin sel päeval mitte lahendada. Milleks on siis kamraadid?
Greta Pentsa
8. klass
Krootuse Põhikool
Õp. Aime Sabre
In memorian
Olen haiglas.
Ärkamine oli tõeliselt ehmatav, kuna kõik oli peas segamini. Mälupildid vaheldusid pöörase kiirusega ja mitte ühtegi ei suutnud ma haarata. Peas oli ja tegelikult on siiani totaalne segadus. Midagi juhtus, aga mis see oli? Autoõnnetus, maavärin, plahvatus… midagi ei mäleta. Korraga oli lihtsalt kõik valge ja sellele järgnes pimedus…
Selle ma peilisin välja, et haiglas olen: aparaadid, voolikud, monitorid ja steriilsus. Aga mis mul viga on?
Tõmbasin parema käega teki pealt ja nägin, et mu vasakut kätt ümbritses tundmatust metalsest materjalist valmistatud kinnas, millest ulatusid välja pöial ja nimetissõrm, ülejäänud olid kinda sees. Üritasin seda ära võtta, kuid see ei õnnestunud.
Kergitasin pead – otse minu voodi vastas oli peegelklaasist sein. Poleks vist pidanud vaatama, sest avanenud vaatepilt oli jahmatav: pool mu peast ja lisaks ka kael ning parem õlg olid kaetud sellesama metallitaolise läikiva materjaliga. Ma proovisin pead vabastada, kuid ka see ei õnnestunud. Mitte üks toll ei liikunud!
Lõpuks taipasin, et see pole mingi kate, vaid mu keha ongi sellestsamast materjalist uuesti üles ehitatud. Piilusidn teki alla – jah, olin üleni üks monstrum…
Ma sattusin paanikasse. Avastasin, et palati uks on suletud. Üritasin igal võimalikul viisil siit välja saada, kuid see ei õnnestunud.
Natukese aja pärast palati uks avanes ja sisse astus rauast jalaga imelikult riietatud… neiu? Naine? Naissoost olend? Temalt sain teada, et aasta on 2109, planeet Maa on hävinenud ja ma olen praegu hoopis teises galaktikas. Põhimõtteliselt katseeksemplar.
Mind haaras raevuhoog. Ma ei tea, kas see oli viha, kurbus või jõuetus, mis mind valdas. Ma olin lausa nii ärritunud, et haiglas olevad robotvalvurit pidid mu unesüstiga maha rahustama.
Nüüd olen ärkvel, keegi pole seda veel avastanud. Kirjutan selle kirja arvutisse ja teen enesetapu kaelal olevate voolikute purustamise teel. Ma ei suuda niimoodi eluga edasi minna. Mul pole kodu – ja mis kõige tähtsam – mul pole ka perekonda. Poleks iial arvanud, et hakkan sellest kõigest puudust tundma. Sellist elu ma elada ei taha.
Saadan kirja arvuti teel maailmaavarustesse laiali, äkki keegi püüab selle kinni. Tegelikult ma loodan, et inimkond kuskil ikkagi eksisteerib, kuid minu jaoks on juba hilja… Hüvasti!
Siim Väise
8. klass
Saverna Põhikool
Õp. Ivi Luht
Müstika õhtuses taevas
Ühel ilusal talvisel ööl, kus kuu oli nagu valge ümmargune pall, jälgis tark täheteadlane John tähti taevas. Ta oli juba mõnda aega oma teleskoobiga silma peal hoidnud ühel tähel, mis kahtlasel kombel oli oma asukohta üsna mitmel päeval muutnud. Nagu targale täheteadlasele kohane, arvas John kohe, et tegu on ühe meteoriidiga, mis asub meie galaktika kaugemas servas. Kuid pärast kuu aega jälgimist avastas John, et see täht on hakanud tagasi liikuma sama teed mööda, kust ta oli tulnud. See oli nutikale teadlasele midagi uut ning ta teatas sellest kohe Ülemaailmsele Tähtedeuuringu Keskusele.
Paar päeva hiljem, pärast puhkust, hakkas John seda kummalist tähte edasi uurima. Ta nägi, et täht oli liikunud natuke veel tagasi. Johnil ei olnud sellele nähtusele mingisugust seletust. Ka teised teadlased ei osanud midagi paremat selgituseks välja pakkuda. „Kas see võib olla ufo?“ käis Johnil korraks mõte peast läbi. Tal aga ei jäänud muud üle, kui tööd edasi teha ja hoolikalt jälgida tähte.
Nädala pärast, kui John oli iga päev tähte jälginud, tuli päevavalgele täiesti uus fakt. Täht oli hakanud muutuma suuremaks ja liikus Maa poole. John oli hämmingus. Ta otsustas tähte jälgima hakata koos teiste teadlastega. Lisaks hakkasid tähetetadlased tegema arvutusi, et millegagi tõestada, mis asi see ikkagi on. Kui see oleks tõepoolest meteoriit, siis oleks olukord väga kehv…
Kevad hakkas endast märku andma. John jälgis innukalt tähte edasi. See oli jälle liikunud. Ta vaatles imetledes tähte, kui äkki käis hele välgatus ja kaua jälgitud täht oli kadunud. „Mida see küll tähendab?“ pomises ehmunud John. Ta võttis kiiresti ühendust tähtedeuuringu keskusega. Ka teised teadlased olid seda kõike näinud. Hakati kahtlustama, et tegu pole enam loomuliku asjaga, vaid ulmelisega, kuigi reaalselt toimunuga. „See on kindlasti ufo!“ teatas mõni.
Terve maailma täheteadlased murdsid nähtuse kallal pead, kuid nad ei leidnud sellele teaduslikku seletust. Ehk oligi tegu ühe teise galaktika olendiga, kes tutvus meie galaktikaga ning tegi siit kiirelt minekut. On rääkima hakatud, et ka teised tähed on kaduma läinud. Nii näiteks avastati, et Suur Vanker on kaotanud rattad.
Mis see küll on? Tõeline müstika.
Sander Petersell
8. klass
Põlva Ühisgümnaasium
Õp. Viive Rätsep
Haarata püüavad ilased lõuad
Vihmapiisk pudeneb vastu ruutu,
öö nutab jääkülmi pisaraid.
Sinu valust siin ilmas ei muutu
räpased mõtted ju säravaiks.
Nutta võid sügisel porisel murul
lõõtsudes, luksudes nii nagu laps.
Kaastunne leidub vaid mudal ja kulul –
minul, näed, sellekski otsas on jaks!
Väiklust ja julmust me endi ümber
kargemgi vihmapiisk maha ei pese.
Tundeid ei vajata, null pole number –
hinge sul omada keegi ei käse.
Õelate sõnade lõputu rodu
tapab kõik kauni südames.
Hing hulgub ringi, ei ole tal kodu –
mõistmist ei leia vist elades.
Vihm peseb põskedelt määriva pori,
öökülm aeglaselt kaanetab maad.
Kui kunagi usku headusse oli,
nüüd ainult nutta ja pettuda saad.
Kui sa püüad tõusta sest porist,
pageda huntide ulguvast reast,
märkad – peos hoiad südant nii verist,
headus kui lollus on rebitud peast.
Haarata püüavad ilased lõuad
sedagi viimast – mis pihku sul jäi.
Jookse siit ära! Võibolla veel jõuad –
ennast ei ometi kaotada või…
Vihm peseb puhtaks majade aknad –
ka saasta ja porikriimu põskedelt.
Ent kuidas ja kes üldse pesema hakkab
ropp-räpaseid sõnu me südamelt!
Liisi Merits
10. klass
Põlva Keskkool
Õp. Mari-Mall Feldschmidt
Mälestüs
Mul latsõpõlvõst meekeh omma’ ao’,
ku mamma poolõ küllä sõita sai.
Nüüd aig om võtnu uma jao,
mamma koduo mullõ võõrast jäi.
Mäledä, õt talvõl hüä oll sõita
kopleveerest alla kelguga,
umavaihõl lumõsõsõta pitä’
ja lumõst miihe säädä’ papaga.
Viil höste meeleh lihavõttõ aig,
ku munaloomka liivast säeti.
Kirmaskil olla mõõduvõtu paik,
sääl tütrikka ja tsürrõ kaeti.
Suvõaigu hõlpo meil olla pallo.
moro pääl siss lasti kupõrdilli,
varra herät kikka kimmäs killõ,
suiko sai ku kuuldu lõõdsapilli.
Kuis miildü mullõ lämmi tarõ
ja mamma tettü värske sai,
ku pappaga mi’ suitsusanna mano
tõimõ värskit vihalehesit.
Ku muistõ tetti Tartu rahu,
siss peris kavvõndõst läts piir.
Õi vahtsõ riigi sisse mahu’
mu kodotalo mano tii.
Võõra latsõ’ hulkva morro pite,
takjid täus om aiaviir.
Mamma lillipindrest kaema pilte,
mis tettü siss, ku prii oll piir…
Martin Kullasaar
11. klass
Värska Gümnaasium
Õp. Ilme Hoidmets
Olõs ma
Olõs ma tsirk,
ma lindasi õgalõ poolõ,
kos vaja om hingile tukõ
ja süämel lohtust.
Ma laulasi akõndõ takah,
siristäsi rõõmsahe.
Veesi kergendüst süämilõ
ja rahu hingile.
Olõs ma päiv,
lövväsi üles haigõ, ja vanna’.
Paistasi lämmähe
vaivah olnu kotusõ pääle
läbi lumitsõ klaasi.
Är’ sulasi külmänü akna’,
pakõis kavvõndõhõ valu,
hingehädä ja vaiv.
Olõs ma võim,
kaesi korgõst ja näesi koto.
Kuu korstna otsah sais,
kiire hällütämäh külmä kivvi.
Kuna kattõ saulõhn,
lätsivä pakko lastõ naarunäo’,
illos tsirgulaul ja pääväpaistõ.
Ilda alla kaia.
Martin Kullasaar
11. klass
Värska Gümnaasium
Õp. Ilme Hoidmets
Tore on
Pea valutab. Sees keerab hommikusest liiga kangest kohvist. Juuksed on pesemata. Nina on kinni. Süda on puruks pekstud. Ajaloos sain kahe. Ketsid on lumest märjad. Paha tuju on. Pinginaabril on ka paha tuju ja see teeb mu olemise veelgi halvemaks. Eile tantsides lõin jala ära. Kõvasti. Klassis plõksivad kõik pastakaid – ma ei saa kirjutada. Mõni inimene käib ikka väga pinda! Kõht on tühi. Pea on ka tühi. Natuke külm on ka. On reede, aga õhtu tuleb igav. Istun kodus. Võib-olla ei istu ka. Lähen linna. Väga väikese tõenäosusega muidugi. Seega on ikkagi vist igav. Lemmikraamatut lugeda ei saa – pole aega. Kohustuslik kirjandus on enamjaolt igav. Vend laenas viimase raha – nüüd olen kehvas finantsseisus. Silmad on väsinud – olin liiga kaua arvuti taga. Kehalise kasvatuse õpetaja diplomitöö tõttu ei saa jõusaalis ka käia. Uusi riideid on vaja. Musti tosse ka, “koolitantsuks”. Tants pole veel selge – teistel, ma mõtlen. Minul loomulikult on. Egoist olen. Terava keelega ka. Sellepärast mul ongi vähe sõpru. Sellepärast ma olengi nii kaua arvutis. Sellepärast mu silmad valutavadki. Sellepärast ma olengi kodus. Sellepärast ongi paha tuju. Sellepärast ongi süda puruks. Sellepärast mu pea valutabki.
Aga muidu on päris tore.
Kaidi Rebane
12. klass
Kanepi Gümnaasium
Õp. Tähte Tagel
Tere õhtust, armsad sugulased, sõbrad!
Kallid vastabiellunud!
Tänane õhtu kuulub teile! Oleme kogunenud siia hubasesse kaminasaali, kus helerohelised hiirekõrvul kased levitavad kevade lõhna. Sulle, Mari, on see koduküla lõhn! Täna lahkud Sa oma valitud kaaslase Marguse kõrval uude koju, kus kõik on uutmoodi ja lõhnadki linnapäraselt vingugaasised.
Kallis klassivend Margus, kas Sa mäletad, et Kitzberg kirjutas draama “Libahunt”, mille peategelaste mõtted ja teod meile raamatu kaante vahelt kahe kõrva vahele suruti? Olid Sinulgi oma Tiinad, kuid Sa jätsid nad ja erinevalt teose Margusest valisid vabatahtlikult, mitte vanemate sunnil, Mari armastuse. Ka teie tunnete teineteist juba lapsest saati. Raamatu Mari ja Marguse sõprusest võrsus ühepoolne armastus. Mari armastas Margust, Margus aga kedagi teist … Teil, mu sõbrad, on mõlemapoolne ja kindel tunne, mis abieluranda jõudis sirget teed pidi.
Teid seob ka ühine huvi looduse vastu. Juba lastena olite noored naturalistid ja tihti ninapidi koos looduses toimuvaid protsesse uurimas. Mäletan – kord togisite koolimaja tiigi ääres konnapoegi, et nad kiiremini ujuksid ja te näeksite, kas neil on ujulestad nagu kaladel või jalad nagu inimestel. Ju eksitasid teid klassiõhtul kuuldud lauluread. Järgmisel kevadel leidsite juba panni, millega konnapoegi kinni püüda ja katseid teha. Teie tol ajal alanud väikesest huvist on võrsunud kindel huvi arenevate elusolendite vastu.
Igal kevadel kasvavad väikesed konnapojad suurteks konnadeks ja kodutiik jääb neile kitsaks ning nad rändavad uutesse veekogudesse sugu looma. Teiegi olete täiskasvanuks saanud ja olgu suured konnad teile eeskujuks ning saagu teiegi peres pisikesed Marid ja Margused ringi jooksma ja olgu neid peaaegu sama arvukalt kui konnapoegi tiigivees kevadisel maikuuööl. Aga jäägu teie ränne abielumerre ühekordseks!
Tänane õhtu on eriline. Kallid pulmalised, te olete kindlasti märganud, kui kaunis on pruut. Minu mõte on laenatud Anton Hansen Tammsaare minatuurist “Ööbik ja lilled”. Ma ütleks nii: “Pruut on nii kaunis, sest peigmees arvab, et tema pruut on ilus ainult sellepärast, et tema seisab kõrval, ja pruut mõtleb, et peigmees tema kõrval on nii mehine ainult sellepärast, et tema on nii kaunis ja muutub veelgi kaunimaks!”
Tõstame pokaalid kauni pruudi ja mehise peigmehe õnne terviseks!
Ja joogem põhjani, nii et valgus läbi klaasi silma paistab. Ärgu jäägu ükski piisk pokaalipõhja valguse läbikumamist takistama, siis ei jää ka ükski mure abiellunute elu varjutama.
Leivo Laats
12. klass
Värska Gümnaasium
Õp. Ilme Hoidmets
Sonett elust enesest
Mul jalas Second Handist leitud toss
ja residentsiks külatänav kõle.
On räpihüüd kui presidendi kõne,
sest olen jõugu esinumber – boss.
Ei renessanssi tunne meie loss,
ta stiilinimeks lihtsalt urgas jõle.
Diskussiooni igavus loob mõne,
kui siia peitub tavaliste mass.
Sõnavõtuks pole kirjalikku luba,
kinnihoitud raevu ükski meist ei varja,
üleüldist melu ehmatab vaid karje:
“Miks arvate, et mina ei taha tuba?”
Me lossis puudub salasõda ja intriig,
see pole Võsa Petsi loodud teleriik.
Leivo Laats
11. klass
Värska Gümnaasium
Õp. Ilme Hoidmets
Haiku
Rahvas põnevil
Puhuvad uued tuuled
Pesagi muutub
Kristjan Tiirik
12. klass
Värska Gümnaasium
Õp. Ilme Hoidmets
Kotkas
Põnevil pilgul uurin ümbrust. Kõikjal kõrguvad ühetaolised puud ja maapinnal laiutab sammal. Äkki kuulen praksatust. Kas tõesti räsib puude latvu tuul, mida maapinnal ei aimagi?
Ongi nii – tuul tormab puult puule, murrab oksi ja pillub neid laiali. Igav vaatepilt, aga uurin siiski edasi, pea kuklas. Silmade tööle sundimine tasub vaeva – kõige kõrgema kuivanud kuuse ladvas seisab kotkas ja jälgib põnevil pilgul, kas mina märkan teda või mitte. Ta kiigub tuuleiilide tuiskamise rütmis. Kas kotkas võitleb tuulega, et püsima jääda?
Surnud puu tipus keeb elu, sest seal on kotka pesa ja pesas pojad. Surm ja elu on üksteise küljes kinni. Kotkas on rahutu, lehvitab tiibu, keerab pea viltu ja sihib oma kullipilgul mind ja seejärel pesa. Kas ta kardab oma poegade saatuse pärast?
Äike hakkab ligemale jõudma, langevad esimesed vihmapiisad, tuul räsib oksi, pesa kõigub hirmuäratavalt ja kotkapojad on põnevil – kas tuleb õhulend või mitte. Mida teeb vana kotkas?
Ma ei näe teda enam.
Reno Laanelind
10. klass
Värska Gümnaasium
Õp. Ilme Hoidmets
Kus on algus?
Kus on lõpp?
Miks olla nii põnevil?
Oodates ei tea mida,
lootes ei tea millele,
oodates ei tea keda,
lootes ei tea kellele.
Kas saama peab minust –
midagi suurt,
midagi uut,
millegi algus,
millegi lõpp?
Ma tean oma algust,
oma pesa,
pesa, kust tulen, olen,
tagasi lähen.
Pesa, mis mind hoidis,
hoiab, tagasi ootab.
Pesa, mis minult
midagi ootab,
minule loodab?
Ise teades,
et pesa minult midagi ei oota,
ei looda.
Sest ma tean,
et nad teavad,
et ma täidan küik nende
ootused ja lootused,
ise midagi erilist tagasi tahtmata.
Ainult pesa,
kuhu tuule eest varju minna.
Tundes tuult,
mis mind hoiab,
ära kannab,
hea õnne korral
ka tagasi toob.
Lootes tuulele,
andes end tuulele,
loobudes ise oma tuule suunda valimast.
Lootes, et ta viib mind kuhugi,
hoiab mind kusagil,
ja tagasi tooks.
Olles õnnelik ja rahul,
kui ta ei peaks mind tagasi tooma,
vaid loobuma minu kandmisest.
Lootes ja teades,
et minust jääb maha märk,
mis hoiab minu leeki ja mälestust
nendes, kelle pärast valin oma tee.
Tee, mis võib olla lühike ja raske,
tee, mis võib jääda aga teistele läbimatuks.
Lootes, et võin loota teistele,
kuid teades, et võin loota vaid iseendale.
Fantaasia, hirm, teadmatus,
ootused, lootused..
Janar Hiop
11. klass
Kanepi Gümnaasium
Õp. Tähte Tagel
